Esimene hammas särab suus, esimesed sammud selja taga... Maailm sinu jaoks on uus - mis siis muud kui kasva aga! Pean ütlema, et pea kõiki suuri ja tähtsaid elusündmusi on õnnestunud meil ette planeerida ja kavandada. Ja kui mõni otsus on vastu võetud, siis meil ei ole olnud kunagi kombeks tagantjärgi hiljem mõelda, et kas see ikka oli nüüd kõige õigem või mis siis, kui oleks teinud midagi nii või naa... Nii siis juhtuski, et samamoodi pisitasa hiilis meisse teadmine, et üks laps võiks meie seni kahelapselises peres veel olla. Kasvatada suureks kolm last tundus meie võimetele vastav, vaesusesele lähemal rahalises mõttes oleme pärast teise lapse sündi nagunii juba. On siis meie ainukesed pensionisambad, kellele meil suuri varandusi pärandada ei ole, kui keda kindlasti on suure armastusega kasvatatud ning asjadest olulisemaks hinnatakse mälestusi - just neid ühiseid! Seda, et tulemas on just Eliise (ehk tüdruk), saime tegelikult teada raseduse lõpupoole. Kaks ...