If you could pack up, move & start all over, where would you go?
Kui saaksid asjad kokku pakkida, ära kolida ja alustada uuesti algusest, kuhu sa läheksid?
Kui saaksid asjad kokku pakkida, ära kolida ja alustada uuesti algusest, kuhu sa läheksid?
Ühel talvelõpu lörtsisel ja pimedal päeval istun tugitoolis ja vaatan aknast välja meie suurele rõdule, kus 9-kuune pisim pereliige mõnusalt magab ega lase ennast tuulest ega vihmast segada. Istun vaikses toas ja mõtlen, et mis sellest kõigest saab ja kuidas minema hakkab, kui tõesti selle sammu astume. Pikka aega ei julenud isegi omavahel kuidagi otse välja öelda, et jah, nüüd me läheme! Kuni rääkisime ka suuremale lapsele, et sellised mõtted meil on ja mida ta sellest arvab.
Kui me saaksime asjad kokku pakkida ja alustada uuesti, siis me teame, kus me seda teeksime. Ameerikas. :) Aga miks ei peaks saama, kui soov, tahtmine ja pealehakkamine on. Praegu veel on kõik need muidugi üsna muutuva väärtusega omadused - just sellisel pimedal päeval kipub pealehakkamine takerduma olmelistesse küsimustesse. Kuidas me ikka läheme kahe lapsega võõrale maale? Nii kaugele? Kuidas me saame hakkama ilma sõpradeta? Kas normaalset tööd normaalse palgaga leiab? Neil seal pole ju seda ega toda, mis meil siin... Ja nii muudkui edasi. Mõtted keerlevad nagu karussellil. Kirjutan midagi jälle mehele msni, et mõtlesin seda ja toda... Tal kiire ja ei saa kohe vastata...
Vahepeal ärkab väikemees unest. Pakin ta lahti oma soojast pesast, ta ringutab mõnusalt ja vaatab säravate silmadega mulle otsa. Siis ukerdab ennast laua najale püsti ajada. Tagasi maha aga ei oska veel kuidagi saada ja siis teeb nõudlikku häält, et tule aita.
Oleme kaua selle kõige üle mõelnud. Sellist otsust ülepeakaela ei langeta. Oleme nüüd seal maal, et hakkame otsast oma vara müüma ja plaanime ikkagi juunikuu alguses, kui Sveni lasteaed lõpeb, USA-sse lennata. Paljust, mis meil on, peame lahti laskma. Müügis on auto (ei julge loota, et keegi ostaks), mööbel ja tehnika, müüki saab korter (loodame, et keegi ostab!). Olen uurinud kolimise hindu ja see on väga kulukas. Seega - asju ei saa palju olema ja kõik, mida saab maha müüa ja millele on tahtja, see leiab uue omaniku.Vaid kõige vajalikumad ja hingele lähedasemad asjad saavad võimaluse kaasa tulla. Vast ongi vabastav lasta lahti sellest, mis on. Praegu veel lihtsalt ei saa sellest nii hästi aru. :)
Palju asju on veel vaja teha ja mõelda - asju sorteerida ja pakkida, mõnele passid uuendada (selleks vaja piltniku juurde minna) ja ühele kodanikule täiesti uus teha. Aga täna ma midagi ei tee. Lihtsalt mõtlen mõtteid ja kirjutan neid kaootiliselt mehele msni.
Lörtsisadu lakkab ning päike piilub pilvede alt. Õhus on kevadet tunda ja tean, et mida suve poole, seda kindlamad me oleme selles, mida plaanime. Seni aga kogume infokillukesi, mõtteid ja muljeid, vastame Sveni küsimustele, kui isegi ei tea veel vastuseid. Unistada ka väga ei julge. Veel mitte.