Andrease esimene eluaasta

Meie laps loeb varbakesi,
ise ta need puhtaks pesi,
sipa-sapa käis ta vannis,
kaasas kummist mängukannid.

Toas 
käib rõõmus jutuvada,
lapsuke sai varbaid sada,
ütle, kuhu teised peitsid,
mina ainult kümme leidsin.

Andreas sündis 01. juunil 2010.a kell 10.46. Sellest, mis sellele olulisele daatumile nädala jooksul järgnes, olen juba kirjutanud. Nimi oli meil talle ka veel tükk aega lahtine. Mees küll üsna pea pakkus Andreas välja, aga mulle tundus see alguse kuidagi liiga pikk ja hellitusnime sellest nagu ka ei anna välja võluda... Aga mida rohkem sai kaalutud, seda enam tundus, et on küll täitsa Andrease nägu poiss :)
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab mingist otsast alustama. Võib-olla siis sellest, et Andreas on olnud päikeseline ja rõõmus poiss üsna sünnist saati. Mured, mis esimesel eluaastal olid, on ikka sellised, mis beebidega seoses tekkida võivad.
 

Päris alguses tehti põnnile vereproov, et olla kindel, et kilpnäärme talitus on normaalne. Haiglas võetakse proov, et välistada kahe raske geneetilise haiguse olemasolu, mille ravi, kui sellega alustada sünnist, on efektiivne, hiljem aga mitte. Sealt siis tuligi välja kõrgem risk ja paluti minna uuesti verd andma. Perearsti juures ei õnnestunud õel väikesest varbast nii palju verepiisku välja pigistada ja meid saadeti selleks vastavasse laborisse Mustamäel. Aga vastuse saime meie jaoks rõõmustava - kõik on korras.
 

Nagu arvata võis, on kogu tema kasvamine selle esimese aasta jooksul olnud hoopis teistsugune, kui Svenil (kes peagi saab 7-aastaseks). Meie suureks rõõmuks ei kannatanud väikemees eriti gaasivalusid ega üldse koolikuid. Küll tahtis ta väga magada kas süles või siis hiljem, kui ma ära tabasin, et võiksin sel ajal ka ringi liikuda, rõngaslinas. Üks ütlemata mõnus asi ja ka minu keerulisi mehhanisme mitte vastu võtvale naiseajule täitsa arusaadavalt sõlmitav. Kandelina jätsingi targu seetõttu ostmata. Küll olin üsna meeleheitel, et ta ei tahtnd üldse magada vankris ning seetõttu minu unistus pikkadest jalutuskäikudest ei teostunud. Aga nagu kõik asjad - seegi möödus. Pärast kolmandat elukuud pisitasakesi harjutades ja väikese protestinutu tõttu naabrite imelikke pilke trotsides (mis loodetavasti olid rohkem minu ettekujutustes kui tegelikkus) harjus ta nii ise magama jääma kui ka magama, nii et ma sain pikki jalutuskäike teha. Ka rõdul magas ta hästi, ilma et vanker oleks pidanud liikuma. Esimesed elukuud nautiski Andreas magamise ajal minu lähedust, kui kui oli üleval, võis täitsa ise pikutada ja minust natuke eemal maailma uudistada.
 

Suurem mure on olnud pärast 6. kuu täitumist Andrease kaal. Kui  enamus täiskasvanud inimesi tahaks olla kaalulangetajad, siis beebide puhul loodab iga emme, et nad on kõvad kaalus juurdevõtjad. Mingil müstilisel viisil langes kaal ühel kuul ning paaril kuul püsis täiesti paigal. Nädala haige olekut ja kehva isu panid kaalu kohe seisma. Siis ühel nädalal märkisin arsti soovitusel ülesse kõik söögid ja kogused, mida Andreas sõi. Sealt tuli välja, et ta sööb mehiselt. Ka isuga pole tal kunagi probleeme olnud. Seega - perearsti kompetentne ja minu ebakompetente arvamus - ilmselt on kiire ainevahetusega keskmise kaalu/pikkuse poolest pigem siis madalamal astmel asuv poiss. Väga aktiivne on ta muidugi ka.

Alakaakuliseks teda ei ole põhjust tunnistada. Täpselt aastasena kaalus ta 9,2 kg ning pikkus 75 cm.
 

Kuskil 8-kuuselt võõrutasin Andrease öisetest rinnapiima söögikordadest. Ning pärast aastaseks saamisest päevastest. Kuna ta on olnud (erinevalt beebi-Svenist) väga konkreetsete kordadega sööja - kuskil 7 minutit ja öösiti magas rahulikult edasi ning päeval oli valmis kohe toimetama minema - siis ei olnud väga raske teda võõrutada. Öiseks kardetavaks protestiks saatsin küll kaks teist meest kodust minema ja olin lihavõttepühade ajal kutiga kahekesi. Aga väga suurt protesti ei olnud, kuigi rahulikult magamine tuli mõni aega hiljem, mitte koheselt. Kui päevaunedesse meeldis talle jääda minu süles kiiktoolis või siis uinus ise õues vankri liikudes, siis õhtuti hakkas ta magama jääma oma voodis, käed minu kätest kinni hoidmas, kuskil 6-kuu vanuselt. Ja umbes sellest ajast hakkavad tema ööuned seitsmest-poole kaheksast õhtul ning hommikul ärkab ta pool kuus-kuus. Eks ma püüan vabu õhtuid nautida ning saan oma aega pühendada vanemale poisile ja abikaasale, aga üsna loomuvastane on ärgata päev päeva järel kell kuus hommikul. Ka nädalavahetusel! Aga kui kutt teeb silmad lahti, ronib sulle otsa ja sikutab issit ninast, naeratab laialt ja on megaväljapuhanud, et mängima hakata - no mis porinat siis minu poolest ikka olla saab.
 

Svenil on minu meelest kohanemine väikese tegelasega läinud keskmiselt. Muidugi võtab väike palju mu ajast ja tähelepanust. Pärast seda, kui päris mitmel korral oli suuremal pojal öösiti õnnetus juhtunud ning ta "ujus" hommikuks omas voodis, ka muutus ta kiuslikuks nii meie kui ka sõprade suhtes (mitte kunagi küll väikese venna suhtes), oli selge, et midagi peab ise teadlikumalt ette võtma. Ja siis hakkasin õhtuti enne tema magaminemist talle lugema ja tema mõtteid ja päevamuljeid kuulama. Siis oli mul aega ja ma ei pidanud pidevalt ütlema: "Oota, ma teen seda või toda!" Ainult mõned korrad, kui Andreas oli täiesti haige ja tundis ennast väga halvasti, jäid meil need korrad ära. Aga seda sai siis ka ilusti selgitatud ning see oli Svenile täiesti arusaadav. Elu loksus jälle oma rahulikkumasse, kuid siiski mitte etteaimatavasse voolu tagasi. Igapäevaelu kahe lapsega ei ole kunagi päris etteaimatav ega selline nagu ühe lapsega :)
 

Õnneks on meid siiani säästetud ja loodetavasti ka edaspidi sellistest vastikutest haigustest nagu kõrvapõletikud ja kõritursed, mis väikest Sveni kimbutasid. Kõritursed on  alguses väga ehmatavad ning hirmsana tunduvad, sest laps nagu ei saaks äkitselt hingata. Ja ikka juhtub see hilisõhtusel või öö alguses, mil pimeduse tõttu tundub kõik nagunii raskem. Küll on Andrease veider omapära, et, kui ta on külma saanud või ka mõnda viirust põeb palavikuga, tabab teda pärast suur köha, aga mitte nohu.
 

Head kasvamist, väike Andreas. Ootame põnevusega esimesi ilma toeta tehtud samme :)