Kel pole julgust rannikuid silmist kaotada, see maailmajagusid ei avasta!
Vanem poeg tuli rõõmsalt koolist koju, kolmanda klassi esimene veerand kenasti selajataga ning tunnistus hinnetega mulle ette näidatud. Algab sügisene koolivaheaeg. Vihma kallab nagu oavarrest, toas on nii pime, et tuli põleb terve päeva. Meie väiksema pojaga aga pakkisime kohvreid kokku, olles enne uurinud nädala ilmaprognoosi ning lubatud kohvrite suurusi ja kaalusid. Homme lendame Itaaliasse, Rooma.
Seekord veame endaga kaasa ka teise perekonna ning rendime majakese Roomast ca 160 km Napoli poole Formia linnakeses. Lennupiletid ostsime juba aasta alguses - see on ka kõige suurem väljaminek, kui reisijaid on neli, kellest kaks on lapsed, kellele ei ole ühtegi soodustust ette nähtud. Lendame pealinnast Riiga ja sealt Rooma. Seal peaks meid ootama rendiauto - imepisike, kuid loodetavasti mahutab ikka meid ja meie kohvrid. Ja kui viib punktis A punkti B, on kõik hästi.
Märkima peab ka, et meie reisieelarve on seekord säästlik ning kulutustega peab olema koonerdav ning kalkuleeriv. Aga muidu - suveriided kaasa, pere kokku ja esimene perereis välisriiki pärast väiksema lapse sündi võib alata! :)
Vabadus liikuda - rendiauto.
Rendiauto valisime me välja ja broneerisime ära seekord ette. Itaalia on maa, kus armastatakse väikesi autosid ning sellel on omad põhjused. Elukohad mägedes ja kitsad mägiteed, alguses täiesti arusaamatu liikluskultuur, kus igaüks pargib, kuhu soovib, ning sõidab mööda või liigub su kõrval ka siis, kui tegelikult seda nagu teha ei tohiks. Siiski liiklus sujub kuidagi viperusteta, aeglasemad autod hoiavad võimaluse korral üsna paremale tee äärde ning kiiremad mööduvad vahest ka siis, kui keegi vastu tuleb, sest nad mahuvad teine-teisest kenasti mööda. Signaali ei kasutata peaagu kunagi. Kiiresti liiguvad motikad ja motorollerid - neid on palju.
Itaalias on kiirteid (luba sõita kuni 130 km/h), tavalisi teid, kus sõit vahest päris auklik võib olla, ajamaksuga teid, kitsaid mägiteid, kus ruumi korraga kõrvuti vaid ühele autole, kuid luba sõita mõlemas suunas. Kohas, kus peab raha andma, on kiri "telepass". Ajamaksuga teedel saab alguses pileti ning maksmine toimub teelt maha minnes. Hinnad jäid vahemikku 0.90 kuni 2.- Ühte suurematest kiirteedest, A1, mis oli esimene soovitus Roomast meie majakesse sõiduks, me vältisime. Ja kus on mäed, on loomulikult ka tunnelid - mõned päris pikad, liiklus üsna kiire. Tundub, et turvalisusele teedel on üsna suurt rõhku pandud - kõik kurvid on märgistatud, ka pimedas on kõik kenasti nähtav, särav ja märgatav. Ringteede ees vilguvad kollased tuled. Liiklusmärke see maa samuti armastab, kuid liikumise kiirus on märgil märgitust sageli erinev ning mingile seaduspärasusele ei allu. Päeval enamikel autodel tuled ei põle, ju ei ole kohustuslik. Politseid oli samuti aeg-ajalt siin ja seal näha, kuid õnneks kokku puutuda ei olnud nendega vajadust.
Autorendiks kasutasime Europcari ning autoks sai Fiat 500 L, diisel, manuaal. Rendi vormistamine läks üsna kiiresti, kuid tagatisraha võeti lausa 100 % meie üllatuseks. Kokku sõitsime üle 1000 km ning kütusele kulus vaid 80 eurot (diisli liiter maksis 1,64 keskmiselt).
Lastega reisimiseks on autoga liikumine minu meelest üks mugavamaid. Kuna üks reisiline oli meil nii 3,5-aastane, siis sai ta autos nii magada kui ka jonnituure kerida. Peatada saab, kus see on lubatud ning nii sageli, kui vajalik. Peab arvestama muidugi, et enamikes linnades on parkimine enamasti alati tasuline ning kohti väga keeruline leida. Niisama parkida aga ei ole soovitatav, täiesti märkamatud kontrolörid liiguvad üllatavalt tõhusalt. :P
Majake mere ligiduses.
Olime otsustanud, et sel korral võiks hotellid ja motellid kõrvale jätta ning valida peatuspaigaks mõne majakese. Oktoobri lõpp on Itaalia lõunapool ikka veel väga ilus, kuid kuna turismihooaeg on itaallaste jaoks lõppenud, siis näiteks basseinid on tühjaks lastud ning majade rendihinnad sel perioodil madalamad. Sooja oli 24-26 kraadi, päike paistis viiel päeval seitsmest, kahel oli pilvisem.
Elukoha valimiseks peab võtma aega ning rentimisel peab olema väga täpne oma soovides ning selles, mida makstud raha eest saad ning millised kulud veel lisanduvad: kas soovid voodilinasid ja rätikuid (ilmselt ikka, kes neid ikka kaasa veab!), lisandub vee ja elektrikulu, lisakas koristamisetasu ning deposiit, mille pärast tagasi saad.
Meie suundusime pärast Roomas maandumist Formia linna poole Lazio piirkonnas. Õues oli kottpime, kui näljastena kohale jõudsime, nii et väljas nägime esimesel õhtul vaid tulederidasid ümberlaiuvates mägedes. Maja ise oli võrratu: meie ja teise pere käsutuses oli kaks korrust, suur rõdu, avar klaasidega terass, köök, kolm vannituba-wc-d, avarad elutoad ning neli magamistuba. Akende ees olid valged kenasti kujundatud trellid ning muidugi luugid, mis suletakse kuumimal ajal päeval ning muidugi ööks ning selleks ajaks, kui kodust kaugemale ära minnakse. Öösel on tuba seetõttu kottpime ning päeval takistab see kuuma päikese soojuse sissejõudmist majja. Võtmeid on muidugi suur ports ning alguses on keeruline nendes orienteeruda. Põrandad on kaetud kiviplaatidega, mis on palja jala all jahedad. Tillukeses aiakeses ümber suure maja kasvasid oliivi-, sidruni- ning mandariinipuud - viljade noppimine ei olnud lubatud. Oliivipuid peetakse pere suureks rikkuseks, kuna oliive pidavat nad kandma hakkama alles 10 aasta möödudes pärast istutamist. Samas ei kõlba puu otsast nopitud oliivid kohe süüa, kuna on teatud neis sisalduvate ainete tõttu väga mõrud.
Napoli ja Pompei.
Esimene ning ka kõige kaugeim sihtkoht meie elukohast oli Pompei Campania piirkonnas (ca 100 km). Enne Pompeisse jõudmist olime sunnitud aga läbima suure ja võimsa Napoli linna, Campania piirkonna pealinna. Napolit peetakse lärmakaks, kuritegevusest ning töötusest vaevatud suurlinnaks. Elanikud elavad suurtes kortermajades, tänavad on kitsad, autosid palju ning liiklus täiesti võimatu reeglipärase liiluskorraldusega harjunud eestlasele. Auto parkimine on võimatu ning autosse jätta mitte midagi ei ole soovitatav. Me ei peatunud Napolis ning nägime suurt vaeva, et sealt uuesti välja saada ning suund Pompei peale võtta. Sildasid on Itaalias palju ning suuna valimisel eksimine tähendab pikalt sõitu, et õige suuna peale taas tagasi saada. Navigatsiooniseade ei tööta tunnelis ning kui on vajadus kohe pärast tunneli lõppu kuhugi pöörata, siis ei saanud me seda õigeagselt teada.
Pompei linnake asub võimsa vulkaani Vesuuvi jalamil, mille purse 79 a pKr linna täielikult hävitas. Kõik mattus tuha ja kivide alla ning väljakaevamisi alustati 1748. aastal. Meie jätsime auto ühe poe juurde parklasse (tasuta), sõime oma kalleima lõunasöögi kogu reisi ajal ning läksime kohtuma vaimudega kaugest minevikust, kes varemetes ikka veel ringi võiksid uidata. Pilet täiskasvanule maksis 11.-, lapsed said tasuta sissepääsu. Maa-ala on tohutu ning vaatamisväärne. Kogu ümbruskond on säilinud. Turiste liigub seal palju, lähedalasuvad parklad on busse täis. Hiinlased, prantslased, sakslased - palju erinevast rahvusest inimesi, mõned koos giidiga, mõned ilma.
Vesuuv pole pärast 1944. aastat rohkem pursanud ning selle ümber on praegu külakesed ja linnaksed, kus itaallased elavad oma igapäevaelu. Pompeis kulus aga ära terve päev, jalad olid väsinud ning päev kordaläinud.
Sermoneta, Gaeta ja Caserta.
Sermoneta Lazio piirkonnas osutus armsaks mägilinnakeseks hunnitute vaadetega. Linnakeses oled nagu keskajas, kus kitsad munakivitänavad keerutavad ümber majade, paleede ja kirikute. Inimsed elavad seal praegugi, kuid turiste oli vähe ning välikohvikut pidav mees vabandas, et söögiks saab vaid pakkuda väikesi pitsasid - hooaeg on oktoobriks selgelt lõppenud. Kuid ilm oli ütlemata kaunis, treppidest ülesse ja alla liikudes avastasime äkki väikese kaasaegse mänguväljaku, mis oli uppunud apelsini- ja pomelolaadsete viljadega puudesse. Väike keerutav mägitee maaliliste vaadetega ning võimalus auto tasuta väikese linnakese juurde jätta - oli igati tore päev.
Gaeta oli meie asukohale lähim linn. Gaeta rand on imeilus, ääristatud mägede ning sadamalinnaga, mille kail on palju kenasid purjekaid. Meri uhub kaldale vahuseid laineid ning tõus on ilmselt juba alanud. Ujujaid on väga vähe ning päevitajaid ei paista ühtegi. Rand on täis pikitud merekarpidega, mis enamuses on mustjad, kuid nina vastu liiva käies leiab hulgaliselt ka teisi värve ja mustreid. Linnake ise on kuidagi sõbralik, liiklus rahulik, peidab endas palju söögikohti, kirikuid, kuid ka näiteks rongijaama, kust saaks sõita Rooma ning paljudesse teistesse kohtadesse. Rongiliiklus on Itaalias kiire, tihe ning väga soodne.
Caserta linnake Campania piirkonnas sai valitud ülitillukese tutvustava lõigukese järgi, mida taskuteatmik sisaldas. Nimelt asub seal 1000-toaline Palazzo Reale, mille ehitus algas 1752. aastal.
Ehitis on väljast isegi suhteliselt mittemidagiütlev - võiks vabalt olla mingi valitsuse või ametihoone. Kuid seda vaid väljastpoolt fassaadi silmitsedes. Maja ees on vaid mõned inimesed ning neli-viis keskealist meest tõttavad meie juurde, et pakkuda brozüüre ning raamatuid lossist. Ikka raha eest. Me ei osta midagi ning kiirustame sissepääsu poole. Pileti saab lunastada vaid sularahas ning loovutama peab pea 14 eurot ühe suure inimese sissepääsupileti eest.
Majas on massiivsed suured trepid, hallid, uhked kuninglikud ruumid, hulk kauneid ruume pühadeks toiminguteks, oma altar, kujud ja maalid, lagesid katavad laemaalingud, igale aastaajale vastavalt kujundatud tuba ning kõige selle tellijaks oli veidrikust kuningas Charles III. Mastaabid on tõesti massiivsed ning avaldavad muljet ka lastele, suurtest rääkimata. Ümber uhke maja on hiiglaslik park purskkaevude ja kujudega. Pargi läbimiseks on võimalik laenutada rattaid - niivõrd suur on see jalakäimiseks.
Tellime peatänaval asuvas söögikohas pizzat ja salatit, mõlemad osutuvad ülisuureks ning ülejäänud pizzatükid saame kaasa. Sööma asudes peab olema kindel, et teil on piisavalt sularaha või kas söögikohas on olemas kaardimaksevõimalus. Sularahaautomaadid ei ole ülilevinud ning ei torka nii silma. Leidmiseks peab päris otsima ning hoolega jälgima. Auto parkisime lossi ligidale parklasse, kus tunnitasu oli 1.-, mis tundus pärast mõningast parkimisautomaadi juures pusimist igati mõistliku valikuna.
Itaallased ja lastega reisimine.
Piirkonniti on Itaalia üsna erinev - näha ja kohata võib eriilmelisi paiku ja inimesi. Muuseume, kuhu on koondatud piirkonna ajaloolised leiud, on pea igas linnakeses, kuid paljud kannatavad rahapuuduse all ning ei ole avatud külalistele. Itaallased on sõbralikud, pidevalt omavahel suhtlev jutukas rahvas. Peab arvestama, et inglise keele oskus ei ole ka söögikohas selline asi, millele kindlalt saaks loota, ka menüüd olid igal pool ikkagi itaalia keeles. Vahest ka väga olulised asjad nagu parkimisautomaat või teemaksu koguv masin võib sisaldada vaid itaaliakeelseid juhiseid. Jootraha jätmine on tavaks, 15 % peetakse väga heldeks.
Itaallased peavad lugu heast söögist ning toiduvalmistamisele ja söömisele kulutatakse palju aega. Pizzad on ülimaitsvad ning jäätist peab kindlasti proovima. Katoliiklaste hulk, kes aktiivselt kirikus käivad, on viimasel ajal vähenenud, paljusid itaallasi usk ei huvita, kuigi Vatikan - imepisike linnriik - on ju katoliku maailma süda. Itaallaste riietus on peene maitse kohaselt väljanägemiselt jõukas - sügavaid dekolteesid võib näha vaid turistidel.
Lapsed sellele rahvale meelivad ning kuigi traditsioonid ning pere on väga oluline, on sündivus Itaalias siiski madal. Kuid väike poiss, kes sõbralikult naeratab, saab söögikohas kokaonult mitu juukseid sasivat silitust ja ohtralt itaaliakeelset juttu. Lastega reisides on kindlasti oluline oma laste vanust ning iseloomu teades arvestada taluvuse piiriga autoga sõitmise vahemaade osas ning jalgsi liikumise võimekuse osas. Just seetõttu ei läinud me sel korral ei Rooma ega Vatikani, kuid saime selle eest puhata sõna otseses mõttes, nautida kahel päeval randa ja päikest ning merevett ca 1 km kaugusel meie elukohast. Vesi on alguses jahe, kuid harjudes täitsa ujutav, kuid kohalikke vees ei näe - nemad piirduvad mööda rannaäärt jalutamise või jooksmisega, fliisid seljas. Oleme nende jaoks nagu talisuplejad.