Naudi elu - on juba hiljem kui sa arvad. (Hiina vanasõna)
ESIMESED SAMMUD.
Oleme pere, kes väga armastab reisida. Armastame seda teha kõik koos, kuid oleme leplikud, kui keegi meist reisib ka eraldi, mida aeg-ajalt ikka ette tuleb.
Perereisina on oktoobrist toimuv USA-s ringirändamine meil teine. Sellel korral veame endaga kahenädalasele reisile kaasa ka meie tädi ning planeerime kavasse peatuse Washington DC-s, kuhu selleks ajaks peaks olema kolinud täditütar oma abikaasaga ning märtsis sündinud pisikese preiliga.
Piletid on reisieelarvest ilmselt ka kõige suurem kulu, kui reisijaid on kokku neli. Me ei jäänud eriliselt suuri allahindlusi ootama, kuid arvatavasti oli hind ikkagi nõks soodsam, kuna ostsime piletid nii pikalt ette. Võimalike variante ja ümberistumisi kaaludes otsustasime lõpuks turvalisena tunduva Finnairi kasuks. Seega Tallinnast Soome ja sealt the Big Apple'isse (ehk New Yorki). Tagasi vastupidine suund, kuid sama tee. Mees teatas rõõmsalt, et siis saab lennukis ju soome keeles rääkida. No jah - kes oskab, see räägib, kes mitte, see ei räägi peale "kiitose" midagi :) Moskva kaudu lendamine ei tundunud hea mõte ning nii mõnigi teine pakutud kava sisaldas pikki ootamisi. Piletid on meil olemas, samuti ööbimine NY-s ning sellest järgmises linnas Philadelphias. Ka rendiauto hindu oleme uurinud ning endale meeldiva ära broneerinud. Seega jaanuari ja veebruariga oleme juba päris palju jõudnud ning reis ise on alles aasta teisel poolel! :)
Veebruar 2014, Tallinnas
ÜHENDRIIGID OKTOOBRIS 2014.A.
Reisi eelõhtu.
Andreas (4,5-a) tõuseb täna, laupäeval, pool kaheksa ning ajab ka minu ülesse (nagu ta teeb igal hommikul), endal suu kõrvuni. Tirib mu elutuppa oma "reisikalendri" juurde ning käsib uue risti kuupäeva peale tõmmata. Juba homme ongi see päev, kui hakkab kauaoodatud perereis USA-sse.
Usume, et oleme ära teinud kõik ettevalmistused, mis võimalik. Marsruut ning ööbimised on olemas, kohvrid peaaegu pakitud, dokumendid kokku koondatud ning külmkapist söök enam-vähem kõik ära söödud, et ei jääks kaheks nädalaks niisama vedelema ja halvaks minema. Ilmateadet uurisime ja üldeüldse: oleme jube põnevil, et nüüd on see aeg käes!
Maandume New Yorgis homme umbes kell 15.50. Oleme selles pilvelõhkujate ja säravate tuledega miljonilinnas kaks ööd ning ööbime läbi tutvuste saadud korteris. Siis suundume edasi Ameerika iseseisvusliikumise ajaloolisse keskusesse Philadelphiasse, kus oleme samuti kaks ööd. Järgmine suund on aga Virginia Beachile, külla sugulastele ja muid põnevusi kogema. Ööbime seal viiel ööl. Järgmised pidepunktid on võimsa riigi valitsemiskeskus Washington DC, väike tore linnake Punxsutawney, Scranton ning tagasi NY, kus meie sündmusterohke reis lõpeb.
Maailm pelgab preaguses hetkes ebola viiruse suurt levikut ning sellega seoses on teada, et just JFK lennujaamas toimub reisijate kontroll, et viiruse levikut ennetada. Uudistes küll oli, et see peaks puudutama mitte Euroopast tulnud lende, kuid kes teab.
Kuna meid on kokku viis, tellisime hommikuks kella kümneks ära Tallinki taksobussi, et me kõik koos oma kodinatega kenasti ära mahuksime. Ka lennujaamast oma elukohta saame minibussiga, millel on juht olemas (ingk k. shuttle). NY-s üritame palju jala liikuda - nii palju, kui reisiseltskonna kõige väiksem liige jaksab. Ka metrood saab kasutada - see võib küll alguses keeruline tunduda, kuid kui on juba kaart ja suund, ei siis ole nii raske midagi. Metroo on kiire, usaldusväärne ja soodne. Kasutamiseks on mõtekas lunastada Metrocard. NY sümbolina tuntud kollaseid taksosid me kasutada ei kavatse.
Kuna oma autoga ei ole Manhattanil liikumine eriti särav idee, siis rendiauto võtame enda valdusesse oma NY viimasel päeval. Veel ei kujuta me ette, kuidas linnast välja saame: paneme oma lootused kõik oma usaldusväärsusele navile. Autoga ringisõitmine on nii suurel maal kindlasti üks parim viis näha võimalikult palju ja omada vabadust liikuda, kus süda lustib. USA teedevõrk on suurepärane, bensiin on odav ja ka rendihinnad on mõistlikud. Asfaltkattega teid pidavat USAs kokku olema 6 miljonit kilomeetrit. Pikamaareisijatele sobivad hästi osariikidevahelised kiirteed (interstate highway), kus mõnel on vahest kummaski suunas 6-12 sõidurida, enamasti küll 2-3.
Üritan põnevatest kohtades kirjutada, kui netiühendus olemas. :)
11.10.2014 Tallinnas
ESIMENE ÖÖ NY-S JA VARAHOMMIK.
Lend Hesingist NY kestis 8 tundi. Lennuk oli rahvast täis, mitte nii nagu kuus aastat tagasi, kus lennuk oli pooltühi (oli majanduslanguse algus) ning sai laiutada. Siiski möödus aeg üllatavalt kiiresti. Toitlustus oli kaks korda. Esimesel korral olid söögiks kanaliha, nuudlid, salat, lisaks kukkel, tume šokolaad, või, küpsised, sulatatud juust, vesi ning vabal valikul jooki (ka vein oli valikus). Teisel korral kaks tundi enne kohale jõudmist pakuti suurt võileiba, juurde juua. Meelt sai lahutada oma tillukese teleka saatel, mida lapsed ka hoolega kasutasid.
Reisijate seas oi palju soomlasi ning ka lastega peresid. Üks väiksem tegelane nuttis aga peaaegu terve tee katkematult. Vist oli üleväsinud.
Kogu see pikk lend ei tundunud aga üldse pikk selle kõrval, mis meid pärast lennuki maandumist veel ootas. Nimelt on passikontrollis pärast nii suure lennuki saabumist meeletult rahvast: read looklesid nagu ussid ning algust ega lõppu polnud näha. Kuna piirivalvur võtab sõrmejäljed mõlemast käest ja teeb pilti, siis kirjutab passi, kui pikalt võib riigis olla, siis kulub selleks kõigeks ka aega. Andreas oli väga väsinud: lennukis ta ei maganud ning selleks ajaks oli kell Eestis saanud pea 11 õhtul. Võtsin ta aeg-ajalt endale sülle, kus ta pea mu õlale toetas ja uneles. Pärast üle pooletunnist ning alla tunniajalist seismist kutsuti mind aga lapsega kõrvale ja juhatati eraldi ritta, kus ees seisis vaid paar inimest. Saimegi sedasi kõik tänu väsinud lapsele kiiremini passikontrollist läbi ja läksime oma kohvreid otsima. Siis pidime ära andma paberi selle kohta, et meil ei ole midagi deklareerida ja saime suunduda helistama oma taksobussile.
- NY
Super shutte topiti selle juhi poolt rahvast täis ning hakkasime liikuma. Loomulikult ei vedanud meil nii palju, et oleksime esimestena maha saanud. Olime hoopis viimased ja sõitsime läbi NY tänavate üle kolme tunni! Andreas magas ja Sven ei jaksanud enam istuda - olime kõik väga väsinud. Lõpuks, kohale saanud, otsustasime juhile aga jootraha mitte anda: reis oli ikka liiga pikk. Liiklus on kohutav: autosid meeletult, tuututamine tavaline, kui oled kiire, saad ennast kuskile vahele suruda.
Korter on meil mööda kitsaid treppe ülesse minnes üsna katuse all. Selline tüüpiline NY korter, kus kõik, mis vaja, on olemas. Korter on läbi kahe korruse, nii all kui üleval on wc-vannituba, veel on olemas telekas, väike kööginurk kõige vajalikuga, magamiskohad kõikidele. Olime väga väsinud, kuid käisime mehega veel üle tee toidupoekeses, et midagi süüa tuua ning hommikuks samuti midagi vaadata.
Hommik tervitas mind aga Andrease konkreetse seisukohaga, et ta ei jaksa enam magada. Kell näitab kell neli varahommikul, õues on veel täiesti pime. Täna ootab meid Chinatown ning Vabadusesammas. Ja eks siis näeb, kuhu veel jõuame ja mida teeme. Central Park on veel südames, et võiks minna...
13.10.14 New Yorgis
SUUREST ÕUNAST ISESEISVUSE HÄLLI.
Üleeile, kui olime terve pika päeva New Yorgis, jõudsime ära näha kõik kohad, mida plaanisime. Käisime maailmakaubanduskeskuse memoriaali juures: ehitus toimub seal praegugi, Liberty Building on muidugi väga võimas, kuid on ehitatud mitte kaksiktornide kohtadesse, vaid natuke eemale. Kus enne 11. septembri terrorirünnakut asusid kaksiktornid, seal on nüüd suured võimsad tehiskosed, ümbritsetuna kivisse raiutud hukkunute nimedega. Maailm on igaveseks muutunud - hukkunuid oli kokku üle 2600 inimese.
- National September 11 Memorial, NY
Teise kohana käisime meie taas pärast kuut aastat ja tädi esimest korda Vabadusesamba juures. Mis palju aastaid tagasi oli vaid prantslaste kingitus ameeriklastele, sellest on nüüd saanud Ameerika ja vabaduse sümbol. Et saada praamile, mis viib samba juurde, tuleb läbida karm lennujaamastiilis turvakontroll - see võtab aega ja tekitab sabasid. Sellega peab arvestama.
Kolmanda kohana uudistasime kõige kuulsamat ristmikku Times Squari. Melu on seal meeletu, suured reklaamtahvlid vilguvad ja on pimeduse saabudes väga efektsed. Erinevates kostüümides tegelased meelitasid inimesi endaga pildile, et siis pärast 10 dollarit küsida. Jalutasime, sõime ühes kohas õhtust ja käisime M&Msi suures kolmekordses kommipoes. Ostsime natuke komme ka kaasa - nendest jagus maiustamiseks kogu reisi ajaks.
Viimasel päeval külastasime aga Central Parki. Roheline oaas keset pilvelõhkujaid laiutab umbes 340-hektarilisel maa-alalal ning selle valmis saamine võttis aega 16 aastat. Jalutasime vaid väikeses osas sellest: ülisuured lahmakad kivid, orud ja mäekesed, laste mänguplatsid, kus mustanahalised naised hoiavad valgenahalisi lapsi...Talvel leiab sealt Donald Trumpi poolt taastatud suure uisuväljaku.
Kuskil kell üks eile jätsime oma toreda elukoha NY-s ja suundusime oma kohvritega Avise poole. Autorendi vormistamine läks nagu õlitatult ja olimegi suure võimsa Chrysler Town & Country kasutajad. Navi juhatas meid linnast välja ning võtsime suuna Philadelphia poole. Sõitsime ca tunnikese ja tegime siis söögi ja jalasirutuspeatuse. Kes sõi pizzat, kes kanatiibu, kes aga juustust püreesuppi.
- Järjekordne peatus.
Meie hotell siin on igati superluks: kohe läheme vaatame, mis hommikusöögi menüüs pakutakse. Eile käisin aga lastega basseinis ning isegi väike spordisaal on olemas. Õhtul aga käisime veel paaritunnisel ostlemisretkel Walmartis.
Täna ootab meid ees Phildalphia rahvuslik ajaloopark. 1776. aastal allkirjastasid 13 Briti koloonia esindajat siin iseseisvusdeklaratsiooni ja algusaegadel oli Philadelphia isegi ka USA pealinn. Teise kohana on plaanis külastada kohalikku suurt loomaaeda, mida peetakse Ameerika vanimaks loomaaiaks ja kus elab rohkem kui 2000 erinevat looma.
15.10.2014
PHILADELPHIA JA VIRGINIA BEACH.
Philadelphia on Pennsylvania suurim linn. Küllap on see turistide seas ka üks armastatumaid sihtkohti, kuna pakub rikkalikku ajalugu, imelise arhitektuuriga ehitised on igal pool, kus jalutad, toredaid purskkaeve, mille armastus paistab Ameerikas üldse suur olevat - neid on igal pool ning õhtul kenasti valgustatud ja värvilised. Külastada saab maailmatasemel kunstikogusid ning erilisi muuseume.
- Liberty Bell - Vabadusekell,
- Philadelphia, PA
Meie käisime loomulikult ära Vabadusekella (Liberty Bell) juures, kuhu pääseb küll läbi mõningase turvakontrolli, kuid sissepääs on tasuta. Vabadusekell, mis rippus kunagi Vabaduse palee torni tipus, on tehtud messingist ning on nüüd asetatud vastavasse keskusesse palee ligidal. 1846. aastal tekkis sellesse väike pragu ning seda ei saanud enam lüüa. Siiani aga on jäänud see enesemääramise õiguse sümboliks. Vabadusekell asub iseseisvuse rahvuslikus ajaloopargis (Independence Mall), mis laiub 18 ha suurusel alal ning hõlmab enda alla hästisäilinud vaatamisväärseid stoilsi ehitisi, millesse saab loomulikult sisse minna, samuti asub seal Philadelphia vanim tänav, erilised muuseumid, Vabaduse palee jne.
Reisi planeerides otsustasime kohe ära, et külastame kindlasti vähemalt ühte loomaaeda. Meie oleme ju Eestis harjunud ühe loomaaiaga, mida külastatakse igal suvel ning kõik loomad on lastel juba peas. Seepärast on teistes suurtes loomaaedades käimine alati põnev nii lastele kui suurtele. Nagu vaheldus :)
Philadelphia zoo on Ameerika vanim loomaaed ning rajati juba 1859. aastal. Muidugi tähendab oktoobris loomaaia külastamine, et tipphooaeg on möödas ning mõningad kohvikud ja jäätiseputkad on suletud, samuti oli suletud laste loomaaed. Kuid piletihinnas see ei kajastunud ning perepileteid ei ole ameeriklastel kombeks pakkuda. Siiski nägime nii palju põnevaid linde ja loomi, mida ei ole näinud varem mujal loomaaedades.
- Suured-suured kilpkonnad, kes on kantud
- ohustatud liikide nimekirja.
Näiteks jäid silma suured kilpkonnad, mida looduses enam ei leidu ning nad on ohustatud loomade nimekirjas. Suur tiiger jalutas aga üle meie peade tunneli kaudu, mida alguses pidasime lastele ehitatud ronimisekohaks.
Rahvast oli üsna vähe ning ringi jalutada oli tore. Kahjuks lõppes meie külastus aga suure paduvihmaga ning kuni jõudsime tagasi oma autosse, olime kõik aluspesuni märjad ja tilkusime veest. Ka oli meil raskusi suviste vahetusjalatsitega - ma ei olnud sellega arvestanud, et suvises soojas võiks vahepeal ka vihma kallata ning et see ka meid tabab. Riided-jalanõud loomulikult ühe ööga ära ei kuivanud ning pakkisime need resisiks Virginia Beachile kaasa, kus - jumal tänatud - saime Siki juures need ära pesta ning kuivati tegeles kiiresti ja efektiivselt sellega, mis muidu võtaks ka rohkem aega.
- Chesapeake Bay Bridge (pilt
- Internetist)
Reis Virginia Beachile, VA, võttis meil koos peatustega kokku aega pea viis tundi. Autoga sõitmine annab muidugi mugavuse teha peatusi just siis, kui seda on vaja ning rahu peab säilitama isegi siis, kui kõigepealt vajab peatust üks laps ning poole tunni pärast teine, kuigi peatudes käivad mõlemad ära seal, mille pärast peatada üldse oli vaja. Ameerikas võib wc-d kasutada ka siis, kui sa ei osta mitte midagi kaasa - mõned puhkekohad (rest area) ongi just tehtud selleks, et teelolijad saavad neid kasutada. Eraldi on kohad suurtele rekkatele ning sõiduautodele. Infotahvlid tee ääres annavad juba varakult teada, kus asuvad bensiinijaamad-poekesed või puhkekohad, pärast on üsna kerge taas oma teele tagasi saada. Kui abiks on ka navigatsiooniseade, on kõik üsna loogiliselt ülesse ehitatatud. Bensiinijaamas ei teki üldse piinlikkuse tunnetki, et äkki peaks ikka pakki krõpse ostama lihtsalt sellepärast, et kuidas sa muidu siis käid.... Kuigi sõit oli pikk, kulus aeg kiiresti. Enne kohale jõudmist ületasime maalilise Chesapeake Bay silla s.h tunneli, mis kulgeb üle sinise vee kahes eraldi suunas, on umbes 7 km pikk ning seega üks pikimatest üle-vee-rajatistest. Tunnel on rajatud vee alla, et tekiks piisavalt lai koht, kus laevad saaksid üle vee liuelda. Fantastiline!!
- Virginia Beach, ookeani ääres.
Olime Virginia Beachil kokku viis ööd ning ööbisime oma perega toredas ookeaniäärses motellis Dolphin Inn, kus meil oli nagu väike korter kööginurga, elutoa ning magamistoaga ja muidugi vannitoa-wc-ga. Kõrghooaeg on oktoobris ka seal maalilises ookeaniäärses linnakeses lõppenud ning ujumisvarustust riietest saunalinani saab peatänavat palistavatest väikestest poodidest osta suurte allahindlustega. Kuid ilmad on nagu meil suvel ja sellest on meile küll ja veel :) Ookeanis käisime kõik korra ära ka - vesi ei olegi niivõrd mitte külm, vaid lained on enamasti väga suured ja väiksematel on natuke ohtlik nendesse sukelduda. Meie ööbimiskoht asus pikas reas koos teiste uhkete hotellide ja tagasihoidlike motellidega, milles kõik toad on ehitatud nii, et aknad on ookeani poole. Mööda ookeani äärt saab aga teha pika jalutuskäigu või toreda rattasõidu, mahutudes kogu perega vahvale neljarattalisele liiklusvahendile ning teed ennast kutsutakse Broadwalkiks.
Lisaks sellele, et veetsime palju aega sugulastega ning nautisime head sööki fantastiliselt suurtes buffeedes, kus mereandide valik võttis silmad kirjuks, samuti sagedased mõnusad osturetked suurtes keskustes, külastasime ka mõndingaid vaatamisväärseid kohti. Lastega koos peab ikka hariduslikumat poolt nautima Virginia Aquariumis, mis oli küll igati tore ja vahva koht, kuid üsna kalli piletihinnaga. Kõikides kohtades, kus liigub palju turiste, peab arvestama, et pakutakse võimalust teha pilti ning pärast sätitakse ülesvõte nii, et tursimiobjekt jääb kenasti taustaks ning soovi korral on võimalik üsna suure raha eest see endale osta. Me ei teinud seda seal. Küll sai väiksem poeg teha pilti koos Kartulipeaga ning Kilpkonnaga ja seda täiesti tasuta.
- Battelship Wisconsin, Norfolk, VA
Kustumatu elamuse jättis meile kõikidele aga hoopis lühikese sõidu kaugusel Norfolkis muuseumis Nauticus asuv sõjalaev Wisconsin (USS Battelship Wisconsin). Midagi nii võimast seest ja väljast ei ole ma varem näinud. Jalutada saab nii laeva peal, uudistada suuri kahureid ning seista laeva ninas või vööris või kujutada ette, kuidas tuhanded madrused nägid vaeva, et laeva tekk läigiks ning kõik toimiks nagu vaja. Laeva sees sai vaadata söögisaalist hambaarstikabinetini, kajutite sisustusest võis järeldada, kes olid selle elanikud: kas kapten või lihtmadrused. Tõeliselt huvitav vaatamisväärsus!
KOSMOSESALADUSED WASHINGTON DC-S NING KÜÜNLAPÄEVA OTSINGUL PUNXSUTAWNEY'S.
Riigi pealinn Washington DC on teadagi turistide lemmikpaiku ning linn, kus reisi ajal ikka peaks nagu ära käima, sest seal asub ju Valge Maja. Lisaks sellele sisaldab linn endas veel suurejoonelisi monumente, võrratuid muuseume ning väga eriilmelist elanikkonda. Rahvastiku moodustavad nii rikkad ja ilusad siniverelised, uued immigrandid ning afroameeriklaste järeltulijad - Washington on läbilõige erinevatest ühiskonnakihtidest.
Huvilised saavad külastada nii kapitooliumi kui erinevaid mälestusmärke, kunsti- ja loodusmuuseume, aga kindlasti peab pilti tegema presidendi ametliku residentsi Valge Maja juures, mis sai endale nime president Theodore Roosveltilt 1901. aastal, kuigi esimene president elas seal juba koguni 1800.a. Meie külastuse ajal sadas tihedat vihma ning jooksime maja juurest kähku läbi, et pilte püüda ja tõdesime endamisi kõiketeadvalt, et presidenti ei olnud kodus. :)
- National Air and Space Museum
Meil oli veel kindel soov ära käia riiklikus lennundus- ja kosmosemuuseumis (National Air and Space Museum), millesse sissepääsedes raha ei küsita ning vaadata on oi-oi kui palju. Väidetavalt on see pealinna enimkülastatav vaatamisväärsus ja rahvast oli seal tõesti väga palju. Huvitavad on erinevad kuukulgurid, raketid ja kosmoselaevad, planeetide ja päikese uurimise ajalugu, Apollo 11 juhtmoodul, millega on Kuu pinnal käidud, ka hävituslennukeid ja droone näeb väljastpoolt ning reisilennuki sisemust seestpoolt. Lastele ostsime kaasa kaks väikes lennukit, millega nad autos taas reisile asudes hoolega mängisid.
Ööbisime samas hotellis, kus kolmekesi koos vanema pojaga reisides kuus aastat tagasi ning seal ei olnud midagi muutunud. Hommikusöögilaud oli natuke rikkam, kui tavaliselt seal riigis eeldada võiks ja muffinitest maitsvamateks osutusid hoopis vahlid, mida mees ise masinaga küpsetas. Valida sai veel pudru, müsli, muna, saiakeste ning röstsaia vahel, kohv oli kehvapoolne nagu tavalisetl sellistes kohtades. Selles linnas sõime ka oma reisi kõige kallima õhtusöögi. Peeneks restoraniks osutunud nimes sisaldus sõna "grill" ning mõtlesime, et hästi valmistatud steik oleks ju päris hea valik. Kuid lubasime endale siis nii liha kui veini kui ka head magustoitu - kõik oli ülimaitsev ning kokkuvõttes jätsime sinna kaugelt rohkem kui 100 dollarit.
- Punxcy Phili kujud on igal pool
- terves linnas.
Pennsylvania keskosas asuv väike linnake Punxsutawney osutus väga armsaks ja koduseks kirjudes sügisevärvides koduseks paigaks. Meie pere meespoole suureks sooviks oli, et seal linnakeses võiks ära käia ja nii ta siis meie reisi planeeritud sai. Küünlapäeval (Groundhog Day) ehk 2. veebruaril leiab seal linnakeses aset ebatavaline sündmus: talveunest ärkab punnispõskne koopaorav Punxsutawney Phil, kelle järgi ennustatakse kevade tuleku kiirust (olenevalt sellest, kas ta näeb oma varju või mitte). Selles lähtuvalt on 1993.a. filmitud ka tore film Groundhog Day, peaosades Bill Murrey ning Andie MacDowell, kus peaosaline elab ühte ja sama päeva ikka ja jälle läbi.
- Meie elukoht Punxcutawneys.
Ei saa kuidagi jätta mainimata, et ööbisime oma ainukese öö selles linnas ühes ütlemata huvitavas tõelises ameerika stiilis majas. Rohkem elanikke sellel ajal seal ei olnud ning kolmekordne maja oli vaid meie päralt. Vot see oli tõesti fantastiline maja ning hinna poolest ülisoodne. Algselt oli kirjas ka hommikusöök, mida perenaine pidi ise tegema tulema, kuid kuna see polnud mingil põhjusel võimalik, saime hinnast veel alla. Üllatuslikult kuulsime, et suvel oli just selles samas väikeses linnakeses ja selles majas peatunud veel üks eestlane. Maailm on ikka nii väike! :) Sealt edasi jäi veel üks öö Scrantonis, ühes kuuest Pennsylvania suurimast linnast, ning siis asusimegi tagasiteele New Yorki, et tagasi koju lennata.
LÕPUSÕNAD.
Kui elu pole midagi muud, kui mälestuste kogumine, siis autoga ringireisime maal, kus see on kõige loomulikum liikumisviis, annab hea planeerimise korral kuhjaga ühismälestusi kogu perele, mille najal taas aastake kapitali koguda, et võtta ette järgmine reis Ameerika läänekaldale. :) Reisisime kokku maha umbes 1500 miili, ostetud asjad mahtusid napilt kohvritesse. Meie kurvastuseks ei lennanud me tagasi mitte Finnairiga nagu oli algselt lubatud, vaid hoopis mingi mitte-meelde-jäänud lennufirmaga, kus teenindus oli kehvem ning pardatelekad samuti. Lisaks oli nii mul, Andreasel kui tädil kuidagi kehva olla. Andreas oksendas üsna enne maandumist ning mina käisin mitmeid kordi edasi-tagasi wc vahet ning vahetult enne maanduma asumist läks olemine pärast oksendamist kergemaks. Olime väsinud ning räsitud, kui ootasime vapralt Helsingis, et kiiresti koju lennata. Muljeid on aga aastateks!