Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et meie perele on antud reis California teistkordne külastamine. Möödunud aastal olime samuti siin ning külastasime muu hulgas Los Angelest, Las Vegast, San Fransiscot. Sel aastal vaatame LA-s ning San Fransiscos seda, mida möödunud aastal ei jõudnud, samuti loodame, et saame külastada sekvoia metsa, mis möödunud aastal oli õhusaaste tõttu suletud. Lisaks külastame mõningaid väikesi idüllilisi linnakesi, mis meile teele jäävad. Ja nagu ikka, reisime me kogu perega, mis sisaldab mind, mu teist poolt ja kahte poega.
18. oktoober
Täna on teisipäev. Lend algas laupäeva varahommikul (nagu kõik lennud USA-sse minu meelest). Viimane ots oli muidugi väga pikk, aga eks sellega peab paratamatult arvestama. Lennuk oli sel korral lausa kahekordne, kuid all ei olnud mitte reisijaid, vaid tualettruumid. Ilm oli ilmselgelt väga ilus, sest turbulentsi ega õhuauke polnud peaaegu üldse. Lennukisöök mind eriti ei vaimusta viimasel ajal, ka Andreas on väga ettevaatlik, kuna tal on igal reisil mõnes lennukis viibitud otsa puhul kahjuks ka oksendada tulnud. Kihisevad joogid jätsime kohe välja. Aga Sven selle-eest sõi hea meelega kõike, mida pakuti.
Ameerikas on õigeks reisimiseks ikka vaja auto rentida.
Broneeringu tegime sel korral ette ära Sixti ning lennujaamast kenasti sinna saanud nende poolt pakutud bussikeses, saime endale kaheks nädalaks GMC Yukoni. Möödunud aastal tasusime rendisumma ette ära reisifirma kaudu ning meile pakuti rendifirmas upgrade'i. Kui sellega nõustusime, ei võtnud nad arvesse meie varasemalt ette makstud summat. Pettusime suurimas reisifirmas, kellest hiljem asja uurimisel abi polnud ning kelle teenuseid ikka aeg-ajalt varasemalt kasutasime, ning ka rendiautofirmas. Sel aastal oleme targemad. Ja neid firmasid väldime.
LA on huvitav ja mitmetahuline linn. Vaesed ja rikkad, latiinod, mustanahalised ja valged, uhked autod ja suured majad, agulid ja latiinode tänavakaubanduse read, Hollywood ja kerjused.... Esimest korda üle hulga aja sadas eile LA-s vihma. Kõik telekanalid pasundasid sellest kui suurest uudisest ja muidugi oli ka õnnestui kiiretel teedel. Autosid on palju, inimesed on alati kuskile liikvel, ühes suunas viib vahest viis kuni kuus rada. Carpool on rada, mida võib kasutada autod, kus reisijaid kaks või enam.
Meie motell oli natuke õnnetu ning üle mõistuse kallis oma olemuse kohta. Aga linad oli puhtad ning magada ikka sai, kuigi esimesel õhtul käis kõva tümps kuskil ja ilmselt pikalt. Olime nii väsinud ööpäevasest ülevalolemisest, et kõik jäid kohe magama, kui pea padjale panid. Kell oli pool üheksa õhtul siinse aja järgi. Andreas ärkas, energiat täis, kell neli öösel. Ja järgmisel öösel kell viis. Ja sellest järgmisel kell pool kuus. Seega ajavahe mõjub sel korral talle kuidagi raskemalt. Või on ta lihtsalt elevil ja uue päeva ootel. :)
Sõime mõlemal hommikul hommikust oma lemmikkohas LA-s: Cafe 50's-es. Ka esimese Walmarti ringi tegime LA-s ära. Mõistlik on soojaks ilmaks vajalikke tarbeid osta kohapealt, mitte kaasa vedada. Laste puhul eriti, kes oma t-särkidest ning lühikesest püksest on pärast Eesti suve möödumist nagunii välja kasvanud.
Eile hommikul võtsime suuna San Diego poole. Poegade suur unistus Legolandi külastada sai täidetud.
Legoland California oli kõike seda ja enamgi veel, mida oskasime ette kujutada. Legodest ehitatud USA erinevad linnad, Star Warsi teema, Ninjago, tüdrukutele nende lemmikud (kes mulle meelde ei jäänud, sest mul teatavasti tüdrukuid peres pole), väike tiir paadiga jõel legodest ehitatud kujude vahel, autokesega tiir aga muinasjuttudest võetud tegelastega jne jne. Legod ja see, mis neist teha saab, ei väsi mind kunagi üllatamast ega hämmastamast. Võimas! Ja praktlisest poolest: ostsime kahepäevase San Diego passi Internetist ette ära. See andis ca 100 dollarit soodustust ning võimaldas meil ära käia meie soovitud kohad: Legolandi ning San Diego loomaaia.
Täna alustasime sellest, et käisime hommikust söömas. Kuskil linnas. Mina sõin mune Benedicti moodi.
Väga head olid. Ja siis võtsime suuna loomaaia poole, mis, nagu selgus, asus vaid 1,2 miili meie hommikusöögi nautimiseks valitud kohast. San Diego loomaaed on vanim loomaaed maailmas ning võimaldas meil näha selliseid toredaid isendeid nagu panda, koaalad, kalekirjakud, sebrad, flamingod, sipelgasiilid, laiskloomad jne jne. Käia on palju ja näha ka. Jäätis on väga kallis nagu ka kõik muu. Kuuma päeva leevenduseks tasub omad joogipudelid ise kaasa võtta. Alustuseks sõitsime bussiga (bussi teisel korrusel!), et loomaaiaga tutvust luua. Siis sõitsime aga suusakuurortites olevate asjandusega, mis suusatajad mäkke viivad. Oli natuke hirmus küll, väga kõrgel ikkagi. Aga päris tore oli ka. Selline sõit kandis nime skyfari.
Pärast loomaaeda sõime kuskil linnatänaval külmutatud jogurtit. See osutus aga magusaks jogurtiks, millele sai ise kolm lisandit valida. Ei olnud selline nagu Eestis pakutav külmutatud jogurt, oli ikka üsna magus kohe. Ja siis motelli tagasi ja sulpsti vette ja päikest võtma. Meil on nimelt bassein ja mullivann siin motellis. Ja motell ise on ka vinge ning poole odavam, kui LA-s. Ning siis jalutasime mõned motellid tagasi ning käisime pererestoranis söömas. Meid teenindanud noormees oli väsinud ning emotsioonitu, tema enjoy toidu toomisel kõlas nagu kurva näoga Snoopy, kes teatab, et ta on ikkagi väga õnnelik. Aga toit oli hea: lapsed sõid spagette lihapallidega ning meie mehega mingit paneeritud liha kartulipudruga. Enne peasööki serveeriti aga salatit. Jätsime väsinud noormehele 5 dollarit jootraha. Üldiselt küll 15 % summast on viisakas jätta ja kui oleme ikka rahul, siis ikka peame sellest ka kinni. Aga kui midagi jätab soovida, siis ei jäta ka ikka nii palju. Sellised oleme siis.
Aga nüüd on kell alles kaheksa õhtul. Andreas juba magab, mis tähendab seda, et hea mõte on ise ka üheksast magama minna, sest Andreas ärkab nagunii nüüd kell viis öösel ülesse. Puhkus!
22. oktoober
San Diegost edasi viis me tee Bakersfieldi. Veetsime sealses motellis vaid ühe öö, et puhata teel Fresnosse, kus meil oli plaanis teha seda, mis möödunud aastal tegemata jäi: külastada nimelt sekvoiametsa. Bakerfield oli tore linnake, kus külastasime Walmarti ning Burlingtoni, kuid motell oli küll puhas ja kena, kuid pärast pooletunnist ligunemist mullivannis tulid lapsed veest välja tõsise naha sügeluse ja punetusega. Kähku dušši alla ning puhtaks ja kuivaks, kuid punetus ning sügelus püsivad veel mitu-mitu päeva.
Fresno hotell oli aga selle poolest tore, et pakkus kahel hommikul, mil seal olime, sooja hommikusööki, mis sisaldas endas putru, krõbinaid piimaga, muna, sooja vorsti, praekartuleid, mahla, kohvi, võimalus vahvleid teha jne. Seega kõhu sai täis ning valik oli suurem, kui tavaline continental breakfest endas sisaldaks. Bassein ja mullivann olid see kord sees ja mõnusa piisavalt sooja veega. Käisime ujumas nii sageli kui võimalik.
Fresno sai meie plaanidesse aga seetõttu, et külastada mägedes asuvat hiigelpuude sekvoiade metsa. Meie elukohast oli Giant Forestisse ca 80 miili. Mägine väga käänuline tee on väga maaliline ning autojuhilt nõuab ülimat tee jälgimist. Olime lõpuks kuni 6900 ft (ca 2,1 km) kõrgusel.
Sekvoiasid kasvas juba juura ajastul 208-144 miljonit aastat tagasi. Praegu kasvavad nad ainult piiratud
alal Sierra Nevada lõunaosast Californias kuni Klamathi mäeahelikuni
Lõuna-Oregonis. Ranniksekvoiad (Sequoia
sempervirenson) on kõrgeimaks elavateks puudeks. Üksikud puud on
kasvanud kuni 90 m kõrguseks ja üks puu on olnud isegi 112,1 m kõrge. Ranniksekvoia seemnesaak on massiline, kuid idanema lähevad
neist vaid üksikud. Isegi kui see õnnestub, siis tuleb neil võidelda
vähese valgusega. Looduslikes tingimustes võib aeglane uuenemine piisav
olla, sest puud on võimelised kasvama enam kui 3000 aastat, kuid
suurenenud kasutamise tagajärjel ei suuda nad vajaliku kiirusega
uueneda. Sekvoia rahvuspark on kaitseala hiigelsekvoia jaoks. Puud on nimetatud cherokee indiaanlaste pealiku
Sequoyah´i auks. Kui ranniksekvoia on kõrgeim puu, siis hiidsekvoia on
jämedam puu, seega suurim elusorganism üldse. Hiidsekvoia võib elada
kuni 4000 aastat. Ta kasvab ligi 95 m kõrguseks ja tüve diameeter võib
olla 5-11 m. Suurim neist puudest, Kindral Sherman, on ligi 4000 aastat
vana, kaaludes ca 3000 tonni *, mida saab just Giant Forestis imetleda, mida meiegi külastasime. Puud on ikka nii ettekujutamatult võimsad, et ainult siis, kui ise seal juures seisad ja neid vaatad, suudad hoomata, kui võimsad ja suured nad on. Oled nagu imepisike täpike seal kõrval. Väikesel puidust aiajupikesel olid aga peesituskoha leidnud mustmiljon lepatriinut, kes tiirutasid õhus või jalutasid mööda aeda. Miks neil just seal olla meeldis, ei teagi.
Sekvoiade mets on talveperioodil suletud, kuna seal tuleb lumi maha ning mägiteede läbimine on ohtlik. Vahest tuleb lumekette kanda ka juba siis, kui park on veel avatud, kuid on juba libe ja liiga ohtlik ilma nendeta. Lumeketid on siis kohustuslikud. Praegu oli ilm muidugi soe ja päikeseline ning suurte puude vahel jalutada lausa lust. Sissepääs parki maksis meie masinaga 30 dollarit ja luba kehtib 7 päeva. Park sisaldab palju matkaradasid. Pargis olles peab arvestama, et aeg-ajalt võivad seal olla nö kontrollitud tulekahjud, millega võimaldatakse sekvoiadel saada piisav juurdepääs veele ja päikesele, hävitades maapinnalt muu, mis seda takistaks. Muidugi on küttimine ning puude langemine rahvuspargis keelatud, kuigi sekvoiade puit on väga hinnatud. Tagasiteel ostsime tee äärest kaasa virsikuid, viinamarju ning mandariine. Kuigi alguses nii ei tundunudki, olime lõpuks väga väsinud: läksime magama kell üheksa ning ärkasime alles kaheksast.
Pärast kahte ööd Fresnos võtsime suuna järgmisse linna: Sacramentosse, California osariigi pealinna. Käisime autode muuseumis, kus sissepääs kõikidele meile oli 30 dollarit. Seal oli vanadest lokomotiividest kuni tänapäevani. Meestel on seal kindlasti väga tore ja palju imetlemist. Üks osa väljapanekust koosnes mootorratastest.
Pean mainima, et oleme alati kõik ööbimised broneerinud booking.com kaudu. Nii ka Sacramentos asuva Extended Stay America. Kuid esimest korda nende paljude aastate jooksul teatati meile motelli lobbyst, et neil pole kahjuks ühtegi vaba tuba pakkuda ning paluti helistada booking.com'i, et nad pakuks meile uue ööbimise. Ma olin alguses nii üllatunud, et küsisin uuesti üle, et kas tõesti meile pole tuba, kuigi olime selle broneerinud ju varem just selleks, et see oleks olemas. Hämmastav ja seda halvas mõttes! Ega midagi, otsisime siis navist järgmise sobiva ööbimispaiga. Vaba tuba õnneks leidus Best Western Plus Sutterhouse motellis, kuid kahjuks on väljaminek 200 dollarit kallim, sest eks letist ostmine on ikka kulukam, kui eelnevalt broneerimine. Asukoht on täiesti kesklinnas, mõned tänavad eemal Capitoli pargist. Motell on küll igati tore, basseini ning sooja hommikusöögiga. Registraator, kes meid all fuajees vastu võttis, rääkis aga, et too motell teebki sageli nii ning inimesed jäävad ilma oma tubadeta. Toad müüakse kallima hinnaga letist, kui on soovijaid, ning hüljatakse booking.com'i kaudu broneerijad.
Sacramento aga jättis juba sinnajõudmise pärastlõunal vaatamata motelli-fopaale väga sõbraliku ja rohelise mulje. Pärast söömist toredas kohvikus-söögikohas Cafeteria 15L, jalutasime törts maad eemale Capitoli parki, mille laiem allee viis Capitoli muuseumisse. Sinna läheme ehk homme, sissepääs peaks olema tasuta. Kena roosiaed enne parki oli ka midagi hingele ja nuusutamismeelele.
Aga kui rääkida muudest teemadest, siis praegu on käimas ju tihe rebimine suure võimsa riigi esitöökohale ehk presidendiks saamises. Kolmapäeval 19. oktoobril toimus viimane kolmas debatt Trumpi ja Clintoni vahel, millele järgnes veel mitu-mitu tundi arutelu selle üle, mida kumbki kandidaat ütles, mis ta sellega ikka mõtles ning milline on sõltumatute vaatajate arvamus sellest, kes võidab. Valimised ise leiavad aset novembri alguses, kui me juba reisilt tagasi oleme.
Teine oluline teema on see, et Halloween on tulemas.
Seda on näha kõikides poodides, kus terved suured riiulite vahed on täis kostüüme ja kõike muud selle toreda pühaga seonduvat. Majasid, ööbimiskohti, poode ja söögikohti ehivad luukered ja kummitused, müüakse kõrvitsaid ja kõike, millel on kõrvitsakujutist kasutatud. See on tõesti oodatud püha siin maal. Poes müüakse suuri kommipakke, mis on mõeldud just selleks, et lastele, kes trick or treat nõuavad, jagada. Ka jõuluasjad on juba müügil - kaugel seegi enam on!
Kolmas teema, mida ma lugesin Fresno kohalikust ajalehest, mida hommikueine juurde tasuta pakuti, oli teema moskiitodest, kes levitavad West Nile (Lääne-Niiluse) haigust. Me ei ole ise küll ühtegi antud tüütut putukat näinud, kuid kui nad on nõelanud lindu, kes sama haigust kannab, on oht, et see kandub edasi ka inimesele. Haigusele ei ole vaktsiini ega ravi ning halvatus võib halvimal juhul lõppeda ilmselt surmaga. Lugesin ühest naisest, kes muutus halvatuks, unustas ajutiselt oma lähedased ning üldse mõjub see inimesele väga raskelt. Fresnos küll olevat vaid üks inimene aastas sellesse haigestunud ning Zika ega mingeid muid viiruseid need moskiitod ei pidavat kandma. Sellised teemad siis kohaliku lehe vahel olnud tervise ajalehest.
Homme oleme veel Sacramentos ning siis suundume edasi San Frani. Eesmärgiks seal külastada Alcatrazi, mis meil eelmisel aastal tegemata jäi, kuna me ei ostnud pileteid piisavalt vara ära. Sel korral oleme targemad.
* sekvoiade kohta info: http://www.miksike.ee/docs/referaadid/ranniksekvoiad_ja%20_hiidsekvoiad_evelin.htm
26. oktoober
Pärast Sacramentot võtsime ette pika sõidu Ferndale'i, väikesesse linnakesse, mida on nimetatud üheks ilusmakas väikelinnaks Ameerikas. Sõit kulges 5 tundi kahjuks läbi vihma,
kuigi taas väga maalilistel teedel, millest enamus ei olnud enam freeway, vaid tavalised maanteed. Ka ilm oli Ferndale'is jahedam ning nõudis kampsuni kandmist. Ferndale'is elab vaid 1382 elanikku, kuid muuhulgas on seal olemas kool ning kaks kirikut.
Linnakese peatänav on nagu Radikaribi linn filmist "Autod". Viktoorianlikud majad, mis peidavad endas kohaliku käsitöö, seppade taotud sepistuse poekesi, kohvipoode, pagaritöökodasid, rohupoodi, mõne motelli jne, on vaatamisväärtused omaette. Paljud majad näevad välja nagu 1880ndatest aastatest. Kogu linn on märgitud ka kui California ajalooline mälestusmärk (California Historical Landmark).
Meie ööbimiskoht Redwood Suites osutus toredaks majakeseks, milles oli kaks eraldi tuba. Elutoa ühes nurgakeses oli kööginurk kõige vajalikuga. Magamistuba kahe suure voodiga oli eraldi. Kui kohale jõudsime, siis motelli jutukas omanik, kelleks oli vanem härrasmees, rääkis, et linnakes puudub neti- ning telefoniühendus, kuna mingi puu olevat langenud liinile, mis selle kõik linna tooks. Seetõttu ei saanud koheselt kasutada krediitkaarti ega näiteks poes tasuda kaardiga ega AMT-st (loe: pangaautomaadist) sularaha välja võtta. Ka telekas ei näidanud seetõttu pilti, et vastav liin seda ei edastanud.
Seega lugesime mehega kogu sularaha üle ning veendusime, et peaksime saama poekesest osta kõik vajaliku, et ise õhtusööki teha (kuna ühtegi söögikohta linnakeses avatud ei olnud). Otsustasime kartulite, kastme, ubade, piima ning lõhe kasuks. Esimest korda praadisime lõhe panni peal ning saime sellega väga kenasti hakkama! Umbes poolteist tundi hiljem pärast alustamist oli õhtusöök valmis ning nautisime seda täiega. Ka lapsed kiitsid, et nii hea! Ka piima polnud me reisil olles kordagi varem joonud. Nõudepesu jätsin aga hommikuks.
Seega, kuigi tavaliselt saab igal pool ja alati tasuda kaardiga, siis on hea mõte alati ka sularaha omada. Sularaha on hea kasutada jootraha jätmiseks kui ka vahest kütuse võtmiseks, kui sularahas tasudes on summa odavam, kui kaardiga makstes, kuid vahest ka siis, kui sõita väikelinna, kus liinid on maas ning kaardid lihtsalt ei toimi ja uksel on käsitsi kirjutatud silt, et tasumine vaid sularahas!
Järgmisel päeval nautisime hinna sisse kuulunud hommikusööki ning asusime taas pikale sõidule San Franciscosse. Kindlasti on enamik inimesi kuulnud või lugenud või teab Golden Gate'i silda,
mis on selle suure võimsa mägiste teedega linna üheks sümboliks. Samuti on sümboliteks kaabeltramm, millega sõitmisel pilet maksab muide 7 dollarit. Linnas on olemas oma Chinatown. Käisime San Franis ka möödunud aastal, kuid sel aastal tahtsime siia tagasi tulla, et külastada võimsat Alcatrazi ehk The Rock'i (eesti keeles Kindlus).
San Franis elab üle kaheksasaja tuhande inimese. San Francisco Bay Area's aga koguni üle 7 miljoni inimese. Saabusime õhtupoolikult kella viie ringis ning pärast motellis sisseseadmist otsisime kohta, kus miskit süüa võtta. Sel korral, kuna jalutasime mööda tänavat allapoole ja jätsime auto motelli parklasse, otsustasime burgerite kasuks Burger Kingis.
Linnaosa, kus oleme, osutus õhtupimeduse saabudes natuke kahtlaseks. Vaid mõned tänavad eemal uhkete poodidega peatänavast seavad pimeduse saabudes ennast sisse paljud-paljud kodutud ja kerjused, kes magavad otse tänaval, hõikavad midagi kõva häälega, ajavad omavahel juttu ja lõhnavad väga halvasti. Mõnel on kaasas koer, mõni kole kortsus vana naine värvib tänaval istudes küüned tulipunaseks, nähes ise seejuures välja nii nagu poleks aastaid ennast pesta saanud, mõni magab riiete ka paberite kuhja all nii, et välja paistavad vaid päevinäinud augulised värvilt olematuks kantud kingad, mõni sätib kogu oma maist vara vanas roostetavas poekärus. Tänavad on väga mustad ja sodi täis, poeomanikud pesevad prügikaste otse tänavatel. Käia võiks kiiresti ja mitte kodututele otsa vaadates ega ka nende kõnest mitte välja tehes.
Hommikul, kui hakkasime bussi peale sättima, et sõita Fishman's Warf'i, mille kai äärest saab laevaga Alcatrazi, olid tänavad aga kodututest üsna tühjad. Miks politsei, kelle jaoskond on otse samal tänaval, midagi sellega seoses ei tee, seda ei teagi. Peagi lähevad ilmad veel jahedamaks, kui tulevad november ja detsember - kus on need inimesed siis!? Kohalikust ajalehest lugesin, et San Franis on kodututega seotud mure väga tõsine ning aastaid kahjuks tõusuteel. Silicon Valley ning seal ennast sisse seadnud nimekad firmad toovad kaasa head palgad ning väga ülehinnatud elukohad San Franis. Korterite rentimine võib maksata koguni üle 4000 dollari. Hädas ei ole mitte ainult töötud inimesed, vaid ka nö tavalisematel töökohtadel töötavad inimesed, kelle palgast ei piisa selleks, et üürida või veel vähem osta endale normaalne elukoht.
Bussipileti maksumus täiskasvanule oli 2,25 ning lapsele 1 dollar. Piletid ostsime bussi pealt, kuid raha selleks peab kindlasti olema täpne. Jätsime auto motelli, et mitte tegeleda parkimise probleemiga kai ääres. Piletid Alcatrazi minekuks ostsime varem netist ära ning kella 11-ks olime jõudnud kai nr 33 äärde, et võtta sealses kohvikus väike hommikueine ja -kohvi.
Saarel keset vett asuv võimas Alcatraz ehitati algselt hoopis kindluseks, kuid 30ndatel sai sellest range režiimiga vangla, kuhu saadeti pahad-pahad kurjategijad üle terve maa allumatuse pärast. "Alcatraz" tähendab hispaania keeles "pelikan", kes olid kaljusaare esimesed asukad. Vanglast põgenemist peeti võimatuks, kuid mõnel üksikul see siiski õnnestus, mõni kaotas oma elu seda tehes, mõni jäi kadunuks ning mõni püüti kinni ja toodi tagasi. Vanglas jalutades saab kuulata audiogiidi, kus räägivad nii endised vangivalvurid, vangid kui ka valvurite lähedased.
Vangid olid karmis üksikvangistuses, hästi käituvad vangid said nautida mõningaid hüvesid nagu raamatud ning lauamängud, halvasti käituvad vangid saadeti isolatsiooni, kuhu vahest jäädi koguni aastaks. Eriti karmil juhul oli kong enamus ajast pime ning täiesti tühi (ka koikut ei olnud magamiseks). Vaid auk põrandas oli ihuhädade ajamiseks.
Suurde söögisaali tulid vangid kokku sööma ning kuna söömiseks kasutati lusikaid, kahvleid ja nuge, siis peeti seda üheks ohtlikumaks ajaks päevas, kuna nendest asjadest võisid saada relvad vangide käes. Mässud ei olnud ilmselt sugugi mitte väga harvad, ka merevägi olevat ühel korral abiks käinud mässu mahasurumisel. Granaadijäljed on siiani põrandas näha.
Vangivalvurid elasid sageli ka ise saarel. Samuti ka nende abikaasad ja lapsed. Audiogiidis meenutas üks vangivalvuri laps, kuidas tema lapsepõlv möödus vanglasaarel ning magama minnes kuulis ta vahest vangide kisamist ja karjumist.
Ööd olid vanglas hirmsad: kes krigistas hambaid, kes lamas niisama üleval (ära ju väga väsida polnud seal võimalik), kes norskas, kes karjus läbi une või tegi muid imelikke hääli. Ja oli kottpime!
Alcatraz kui vangla lõpetas tegevuse 1960ndatel, kuna asutuse ülalpidamine osutus väga kulukaks, ilmastikutingimused olid märkimisväärselt halvendanud hoonete seisukorda ning seda kõike ei peetud enam otstarbekaks. 1963.a. jalutas viimane vang mööda kõledaid koridore minema, et ette nähtud karistust edasi kanda mujal.
Täna jõudsime veel ära teha pesupesemise. Ameerika on teatavasti maa, kus inimestel millegipärast pole kodudes sageli pesumasinaid ning igal pool igal ajal leiad mõne laundromat'i, milles münte omades saad suures pesumasinas oma riided puhtaks ja pärast kuivatis ka kuivaks. Meile läks pesupesimine kokku maksma 8 dollarit (kaks masinatäit pesu pluss kuivatamine pluss pesupulber). seega odavam, kui motellis pakutud 10 dollarit teenuse eest pluss 1 dollar iga poundi eest. Kindlasti tasub Ameerikas pikemalt reisides just seda võimalust kasutada ning mitte kaasa vedada kogu ajaks vajalikke riideid. Ootamine, mil pesu puhtaks saab, võib olla küll natuke tüütu, kuid selle vastu saab kaasa võtta näiteks kohaliku ajalehe ning sedasi aega viita. Kui pesumasin või kuivati on töö lõpetanud, on heaks tavaks koheselt ka oma riided masinast eemaldada. Meie külastuse ajal võttis näiteks üks meesterahvas jalast ka teksapüksid ära ja viskas masinasse. Temaga kaasas olnud blondiin oma lühikest kleiti ära ei võtnud. Vot nii siis.
Tänase päevaga tegime kokku üle 17 000 sammu. Andreas oli väga väsinud, sest tulime kai juurest motelli tagasi jala ja see ostus tõesti väga pikaks maaks. Lõpetasime motelli juures KFC-s õhtusööki nautides. KFC pakub paneeritud kana, kartuliputru kastmega ning coleslow salatit. Nämm!
Homme sõidame edasi Capitola'sse ning siis juba tagasi LA-sse. Ongi vaid kolm ööd jäänud. Kurb. Natuke.
27. oktoober
California osariigis elab umbes üks kaheksandik ameeriklastest, seega on osariik rahvaarvult Ameerika suurim ja selle esindus kongressis arvukaim. Hispaanlased olid need, kes 18. sajandil selle piirkonna koloniseerisid. Kullapalavik tõi kohale palju kullaotsijaid. 1906.a oli San Franis ajaloo rängim maavärin, kuid ka see ei suutnud hiigelaega kuidagi lämmatada. Hollywoodis tärganud filmitööstus lõi osariigi uuesti õitsele. Hollywoodi glamuur on kindlasti praegugi see, mida teatakse ja otsima tullakse. Peatänaval tasub külastada vahvaid väikesi kostüümipoode, Madame Tussade' muuseumi, La La Landi suurt suveniiripoodi, imetleda tähekesi Walk of Fame'il kuulsuste nimega. Linnades on aga uhke elustiil, kallid autod ja butiigid vaid mõne tänavavahe kaugusel kerjustest ja kodututest inimestest. Kerjajad seisavad paberitega, kus kirjutatud palved neid aidata, otse autode vahel, kui need fooritule ees peatuvad. Või pakuvad müügiks mõttetut kraami, mida autos olles sa nagunii ei ostaks.
Autoga mööda maad ringi sõites on vaja kindlasti head ning kõiki uuendusi sisaldavat navigatsioonisüsteemi. Sellist, mis ei kaota pead ka tunneleid läbides ning suudab piisavalt kiiresti teatada, millise raja peab ühel mitmest suurest sillast allasaamiseks võtma. Jääd hiljaks, teed pika ringi, et taas oma soovitud rajale pääseda. Californias ei ole palju tasulisi teid. Sel korral ei sattunud me ühelegi. Freeway tähedab kiirteed ning vahest 4-5 rida ühes suunas pole mingi ime. Carpool võimaldab sõita kas kahel või kolmel ja enamal inimesel eraldi kulgeval rajal. Suuremate linnade juures on ka suuremad ummikud, sellega peab arvestama. Maanteedel sõidavad ringi maanteepolitsei masinad, seega liiklusreegleid rikkuda ei soovitaks. Kus tagasi pöörata ei tohi, seal ei tasu seda teha. Kus ei ole lubatud paremale pöörata, seal seda samuti ei teeks. Kui keelavat märki ei ole, võib paremale pöörata punase tulega, veendudes, et see on ohutu.
Kütuse hind tundub, et on kallinenud võrreldes möödunud aastaga. Kui võimalik, võib neti kaudu enne uurida, millist hinda kuskil pakutakse, sest hinnad on vahest väga erinevad. On suur vahe, kas tasuda 3,50 või vaid 2,40 galloni eest, kui pead suure masina kogu paagi taas täis saama. Mõnes kohas on soodsam hind sularahas tasudes, aga mõnes ka vaid siis, kui omad kliendikaarti.
Parkimisel linnades tasub ka kindlasti olla ettevaatlik. Hollywoodis võib parkimine kuskil platsil maksta 10 või 20 dollarit päevas. Samuti ka San Franis. Tänaval parkides ja parkimisautomaati kasutades peab samuti olema tähelepanelik, milline on lõpu kellaaeg. Seda ületada või mis veel hullem, mitte tasuda parkimise eest, kindlasti ei soovita. Kontrolörid on alati liikvel!
Millest ma veel olen liiga vähe kirjutanud, on šoppamine! Ameerika on ostuhulludele ideaalne paik ning osta tasub seda, mis on allahinnatud või mille hind tundub sobivalt väike. Allahindlusi on igal ajal ja igal pool. Meie lemmikuteks on saanud Burlington (riided, jalanõud), Walmart (söök ja jook, mänguasjad, riided, jalanõud, cd-d ja kõik muu, mida soovida võiks), laste lemmik on ToysRus - hiilgasuur mänguasjade pood. Söögikohtades osas tasub muidugi samuti natuke uurida, mis ja kus asub just selles piirkonnas, kus parajasti ollakse. Meie armastame ikka mereandide buffeesid, aga kindlasti peab lastega mõned korrad ka burgereid ja friikaid sööma. Maitsvaid lihasid pakkuvad söögikohad on kindlasti kulukamad, kuid enamasti ei pea pakutavas pettuma. Kõikvõimalikke sandwiche või hamburgerid pakutakse palju ja igal kujul: hommikul näiteks pannakse muna vahele. Sageli neid muidugi süüa ei tahaks. Jookide refill (loe: uuesti täitmine) on enamasti alati tasuta, seda nii hommikusöögi kõrvale kohvi juues kui ka kõiki kihisevaid jooke juues. Mahlasid tasuta juurde ei saa.
Täna oleme Capitolas ning homme sõidame siit 5 tundi, et jõuda tagasi alguspunkti LA-sse. Täna aga käisime soojendatud basseinis ujumas, kuigi õues tibutas natuke vihma. Õhk on ikkagi soe ning ujuda väga mõnus. Pärast käisime IHopis söömas ning lähedalasuvas Targetis poes. Ostsime kaasa viimased väikesed kingitused lähedastele ja jagelesime lastega teemal, et enam rohkem mänguasju ega kostüüme ega maske me ei osta. Õhtu aga LA-s möödub kohvreid kokku pakkides. Kaasa ostame alati lisaks kõigele muule pannkoogi siirupit. Just siin müüdava siirupiga pannkoogid on need, mis meid pimedast novembrist läbi aitavad jõuludesse! :)
--------------------------------
oktoober 2016 California, USA
18. oktoober
Täna on teisipäev. Lend algas laupäeva varahommikul (nagu kõik lennud USA-sse minu meelest). Viimane ots oli muidugi väga pikk, aga eks sellega peab paratamatult arvestama. Lennuk oli sel korral lausa kahekordne, kuid all ei olnud mitte reisijaid, vaid tualettruumid. Ilm oli ilmselgelt väga ilus, sest turbulentsi ega õhuauke polnud peaaegu üldse. Lennukisöök mind eriti ei vaimusta viimasel ajal, ka Andreas on väga ettevaatlik, kuna tal on igal reisil mõnes lennukis viibitud otsa puhul kahjuks ka oksendada tulnud. Kihisevad joogid jätsime kohe välja. Aga Sven selle-eest sõi hea meelega kõike, mida pakuti.
Ameerikas on õigeks reisimiseks ikka vaja auto rentida. Broneeringu tegime sel korral ette ära Sixti ning lennujaamast kenasti sinna saanud nende poolt pakutud bussikeses, saime endale kaheks nädalaks GMC Yukoni. Möödunud aastal tasusime rendisumma ette ära reisifirma kaudu ning meile pakuti rendifirmas upgrade'i. Kui sellega nõustusime, ei võtnud nad arvesse meie varasemalt ette makstud summat. Pettusime suurimas reisifirmas, kellest hiljem asja uurimisel abi polnud ning kelle teenuseid ikka aeg-ajalt varasemalt kasutasime, ning ka rendiautofirmas. Sel aastal oleme targemad. Ja neid firmasid väldime.
LA on huvitav ja mitmetahuline linn. Vaesed ja rikkad, latiinod, mustanahalised ja valged, uhked autod ja suured majad, agulid ja latiinode tänavakaubanduse read, Hollywood ja kerjused.... Esimest korda üle hulga aja sadas eile LA-s vihma. Kõik telekanalid pasundasid sellest kui suurest uudisest ja muidugi oli ka õnnestui kiiretel teedel. Autosid on palju, inimesed on alati kuskile liikvel, ühes suunas viib vahest viis kuni kuus rada. Carpool on rada, mida võib kasutada autod, kus reisijaid kaks või enam.
Meie motell oli natuke õnnetu ning üle mõistuse kallis oma olemuse kohta. Aga linad oli puhtad ning magada ikka sai, kuigi esimesel õhtul käis kõva tümps kuskil ja ilmselt pikalt. Olime nii väsinud ööpäevasest ülevalolemisest, et kõik jäid kohe magama, kui pea padjale panid. Kell oli pool üheksa õhtul siinse aja järgi. Andreas ärkas, energiat täis, kell neli öösel. Ja järgmisel öösel kell viis. Ja sellest järgmisel kell pool kuus. Seega ajavahe mõjub sel korral talle kuidagi raskemalt. Või on ta lihtsalt elevil ja uue päeva ootel. :)
Sõime mõlemal hommikul hommikust oma lemmikkohas LA-s: Cafe 50's-es. Ka esimese Walmarti ringi tegime LA-s ära. Mõistlik on soojaks ilmaks vajalikke tarbeid osta kohapealt, mitte kaasa vedada. Laste puhul eriti, kes oma t-särkidest ning lühikesest püksest on pärast Eesti suve möödumist nagunii välja kasvanud.
Eile hommikul võtsime suuna San Diego poole. Poegade suur unistus Legolandi külastada sai täidetud.
 |
| Legoland California |
Täna alustasime sellest, et käisime hommikust söömas. Kuskil linnas. Mina sõin mune Benedicti moodi.
 |
| Munad Benedicti moodi. |
 |
| Panda-oma silmaga nähtud ja ise pildistatud! |
Pärast loomaaeda sõime kuskil linnatänaval külmutatud jogurtit. See osutus aga magusaks jogurtiks, millele sai ise kolm lisandit valida. Ei olnud selline nagu Eestis pakutav külmutatud jogurt, oli ikka üsna magus kohe. Ja siis motelli tagasi ja sulpsti vette ja päikest võtma. Meil on nimelt bassein ja mullivann siin motellis. Ja motell ise on ka vinge ning poole odavam, kui LA-s. Ning siis jalutasime mõned motellid tagasi ning käisime pererestoranis söömas. Meid teenindanud noormees oli väsinud ning emotsioonitu, tema enjoy toidu toomisel kõlas nagu kurva näoga Snoopy, kes teatab, et ta on ikkagi väga õnnelik. Aga toit oli hea: lapsed sõid spagette lihapallidega ning meie mehega mingit paneeritud liha kartulipudruga. Enne peasööki serveeriti aga salatit. Jätsime väsinud noormehele 5 dollarit jootraha. Üldiselt küll 15 % summast on viisakas jätta ja kui oleme ikka rahul, siis ikka peame sellest ka kinni. Aga kui midagi jätab soovida, siis ei jäta ka ikka nii palju. Sellised oleme siis.
Aga nüüd on kell alles kaheksa õhtul. Andreas juba magab, mis tähendab seda, et hea mõte on ise ka üheksast magama minna, sest Andreas ärkab nagunii nüüd kell viis öösel ülesse. Puhkus!
22. oktoober
San Diegost edasi viis me tee Bakersfieldi. Veetsime sealses motellis vaid ühe öö, et puhata teel Fresnosse, kus meil oli plaanis teha seda, mis möödunud aastal tegemata jäi: külastada nimelt sekvoiametsa. Bakerfield oli tore linnake, kus külastasime Walmarti ning Burlingtoni, kuid motell oli küll puhas ja kena, kuid pärast pooletunnist ligunemist mullivannis tulid lapsed veest välja tõsise naha sügeluse ja punetusega. Kähku dušši alla ning puhtaks ja kuivaks, kuid punetus ning sügelus püsivad veel mitu-mitu päeva.
Fresno hotell oli aga selle poolest tore, et pakkus kahel hommikul, mil seal olime, sooja hommikusööki, mis sisaldas endas putru, krõbinaid piimaga, muna, sooja vorsti, praekartuleid, mahla, kohvi, võimalus vahvleid teha jne. Seega kõhu sai täis ning valik oli suurem, kui tavaline continental breakfest endas sisaldaks. Bassein ja mullivann olid see kord sees ja mõnusa piisavalt sooja veega. Käisime ujumas nii sageli kui võimalik.
Fresno sai meie plaanidesse aga seetõttu, et külastada mägedes asuvat hiigelpuude sekvoiade metsa. Meie elukohast oli Giant Forestisse ca 80 miili. Mägine väga käänuline tee on väga maaliline ning autojuhilt nõuab ülimat tee jälgimist. Olime lõpuks kuni 6900 ft (ca 2,1 km) kõrgusel.
 |
| Just nii väikesed on inimesed sekvoiade juures. |
 |
| Lepatriinude kodu. |
Sekvoiade mets on talveperioodil suletud, kuna seal tuleb lumi maha ning mägiteede läbimine on ohtlik. Vahest tuleb lumekette kanda ka juba siis, kui park on veel avatud, kuid on juba libe ja liiga ohtlik ilma nendeta. Lumeketid on siis kohustuslikud. Praegu oli ilm muidugi soe ja päikeseline ning suurte puude vahel jalutada lausa lust. Sissepääs parki maksis meie masinaga 30 dollarit ja luba kehtib 7 päeva. Park sisaldab palju matkaradasid. Pargis olles peab arvestama, et aeg-ajalt võivad seal olla nö kontrollitud tulekahjud, millega võimaldatakse sekvoiadel saada piisav juurdepääs veele ja päikesele, hävitades maapinnalt muu, mis seda takistaks. Muidugi on küttimine ning puude langemine rahvuspargis keelatud, kuigi sekvoiade puit on väga hinnatud. Tagasiteel ostsime tee äärest kaasa virsikuid, viinamarju ning mandariine. Kuigi alguses nii ei tundunudki, olime lõpuks väga väsinud: läksime magama kell üheksa ning ärkasime alles kaheksast.
Pärast kahte ööd Fresnos võtsime suuna järgmisse linna: Sacramentosse, California osariigi pealinna. Käisime autode muuseumis, kus sissepääs kõikidele meile oli 30 dollarit. Seal oli vanadest lokomotiividest kuni tänapäevani. Meestel on seal kindlasti väga tore ja palju imetlemist. Üks osa väljapanekust koosnes mootorratastest.
Pean mainima, et oleme alati kõik ööbimised broneerinud booking.com kaudu. Nii ka Sacramentos asuva Extended Stay America. Kuid esimest korda nende paljude aastate jooksul teatati meile motelli lobbyst, et neil pole kahjuks ühtegi vaba tuba pakkuda ning paluti helistada booking.com'i, et nad pakuks meile uue ööbimise. Ma olin alguses nii üllatunud, et küsisin uuesti üle, et kas tõesti meile pole tuba, kuigi olime selle broneerinud ju varem just selleks, et see oleks olemas. Hämmastav ja seda halvas mõttes! Ega midagi, otsisime siis navist järgmise sobiva ööbimispaiga. Vaba tuba õnneks leidus Best Western Plus Sutterhouse motellis, kuid kahjuks on väljaminek 200 dollarit kallim, sest eks letist ostmine on ikka kulukam, kui eelnevalt broneerimine. Asukoht on täiesti kesklinnas, mõned tänavad eemal Capitoli pargist. Motell on küll igati tore, basseini ning sooja hommikusöögiga. Registraator, kes meid all fuajees vastu võttis, rääkis aga, et too motell teebki sageli nii ning inimesed jäävad ilma oma tubadeta. Toad müüakse kallima hinnaga letist, kui on soovijaid, ning hüljatakse booking.com'i kaudu broneerijad.
 |
| Kena roosiaed Sacramento kesklinnas. |
Sacramento aga jättis juba sinnajõudmise pärastlõunal vaatamata motelli-fopaale väga sõbraliku ja rohelise mulje. Pärast söömist toredas kohvikus-söögikohas Cafeteria 15L, jalutasime törts maad eemale Capitoli parki, mille laiem allee viis Capitoli muuseumisse. Sinna läheme ehk homme, sissepääs peaks olema tasuta. Kena roosiaed enne parki oli ka midagi hingele ja nuusutamismeelele.
Aga kui rääkida muudest teemadest, siis praegu on käimas ju tihe rebimine suure võimsa riigi esitöökohale ehk presidendiks saamises. Kolmapäeval 19. oktoobril toimus viimane kolmas debatt Trumpi ja Clintoni vahel, millele järgnes veel mitu-mitu tundi arutelu selle üle, mida kumbki kandidaat ütles, mis ta sellega ikka mõtles ning milline on sõltumatute vaatajate arvamus sellest, kes võidab. Valimised ise leiavad aset novembri alguses, kui me juba reisilt tagasi oleme.
Teine oluline teema on see, et Halloween on tulemas.
 |
| Sven maski all. |
Kolmas teema, mida ma lugesin Fresno kohalikust ajalehest, mida hommikueine juurde tasuta pakuti, oli teema moskiitodest, kes levitavad West Nile (Lääne-Niiluse) haigust. Me ei ole ise küll ühtegi antud tüütut putukat näinud, kuid kui nad on nõelanud lindu, kes sama haigust kannab, on oht, et see kandub edasi ka inimesele. Haigusele ei ole vaktsiini ega ravi ning halvatus võib halvimal juhul lõppeda ilmselt surmaga. Lugesin ühest naisest, kes muutus halvatuks, unustas ajutiselt oma lähedased ning üldse mõjub see inimesele väga raskelt. Fresnos küll olevat vaid üks inimene aastas sellesse haigestunud ning Zika ega mingeid muid viiruseid need moskiitod ei pidavat kandma. Sellised teemad siis kohaliku lehe vahel olnud tervise ajalehest.
 |
| Ühel õhtul sõime steakhouse'is liha. |
 |
| Igalpool pokemone ka otsida ei või! |
* sekvoiade kohta info: http://www.miksike.ee/docs/referaadid/ranniksekvoiad_ja%20_hiidsekvoiad_evelin.htm
26. oktoober
Pärast Sacramentot võtsime ette pika sõidu Ferndale'i, väikesesse linnakesse, mida on nimetatud üheks ilusmakas väikelinnaks Ameerikas. Sõit kulges 5 tundi kahjuks läbi vihma,
Linnakese peatänav on nagu Radikaribi linn filmist "Autod". Viktoorianlikud majad, mis peidavad endas kohaliku käsitöö, seppade taotud sepistuse poekesi, kohvipoode, pagaritöökodasid, rohupoodi, mõne motelli jne, on vaatamisväärtused omaette. Paljud majad näevad välja nagu 1880ndatest aastatest. Kogu linn on märgitud ka kui California ajalooline mälestusmärk (California Historical Landmark).
Meie ööbimiskoht Redwood Suites osutus toredaks majakeseks, milles oli kaks eraldi tuba. Elutoa ühes nurgakeses oli kööginurk kõige vajalikuga. Magamistuba kahe suure voodiga oli eraldi. Kui kohale jõudsime, siis motelli jutukas omanik, kelleks oli vanem härrasmees, rääkis, et linnakes puudub neti- ning telefoniühendus, kuna mingi puu olevat langenud liinile, mis selle kõik linna tooks. Seetõttu ei saanud koheselt kasutada krediitkaarti ega näiteks poes tasuda kaardiga ega AMT-st (loe: pangaautomaadist) sularaha välja võtta. Ka telekas ei näidanud seetõttu pilti, et vastav liin seda ei edastanud.
Seega lugesime mehega kogu sularaha üle ning veendusime, et peaksime saama poekesest osta kõik vajaliku, et ise õhtusööki teha (kuna ühtegi söögikohta linnakeses avatud ei olnud). Otsustasime kartulite, kastme, ubade, piima ning lõhe kasuks. Esimest korda praadisime lõhe panni peal ning saime sellega väga kenasti hakkama! Umbes poolteist tundi hiljem pärast alustamist oli õhtusöök valmis ning nautisime seda täiega. Ka lapsed kiitsid, et nii hea! Ka piima polnud me reisil olles kordagi varem joonud. Nõudepesu jätsin aga hommikuks.
Seega, kuigi tavaliselt saab igal pool ja alati tasuda kaardiga, siis on hea mõte alati ka sularaha omada. Sularaha on hea kasutada jootraha jätmiseks kui ka vahest kütuse võtmiseks, kui sularahas tasudes on summa odavam, kui kaardiga makstes, kuid vahest ka siis, kui sõita väikelinna, kus liinid on maas ning kaardid lihtsalt ei toimi ja uksel on käsitsi kirjutatud silt, et tasumine vaid sularahas!
Järgmisel päeval nautisime hinna sisse kuulunud hommikusööki ning asusime taas pikale sõidule San Franciscosse. Kindlasti on enamik inimesi kuulnud või lugenud või teab Golden Gate'i silda,
 |
| Golden Gate Bridge |
San Franis elab üle kaheksasaja tuhande inimese. San Francisco Bay Area's aga koguni üle 7 miljoni inimese. Saabusime õhtupoolikult kella viie ringis ning pärast motellis sisseseadmist otsisime kohta, kus miskit süüa võtta. Sel korral, kuna jalutasime mööda tänavat allapoole ja jätsime auto motelli parklasse, otsustasime burgerite kasuks Burger Kingis.
Linnaosa, kus oleme, osutus õhtupimeduse saabudes natuke kahtlaseks. Vaid mõned tänavad eemal uhkete poodidega peatänavast seavad pimeduse saabudes ennast sisse paljud-paljud kodutud ja kerjused, kes magavad otse tänaval, hõikavad midagi kõva häälega, ajavad omavahel juttu ja lõhnavad väga halvasti. Mõnel on kaasas koer, mõni kole kortsus vana naine värvib tänaval istudes küüned tulipunaseks, nähes ise seejuures välja nii nagu poleks aastaid ennast pesta saanud, mõni magab riiete ka paberite kuhja all nii, et välja paistavad vaid päevinäinud augulised värvilt olematuks kantud kingad, mõni sätib kogu oma maist vara vanas roostetavas poekärus. Tänavad on väga mustad ja sodi täis, poeomanikud pesevad prügikaste otse tänavatel. Käia võiks kiiresti ja mitte kodututele otsa vaadates ega ka nende kõnest mitte välja tehes.
Hommikul, kui hakkasime bussi peale sättima, et sõita Fishman's Warf'i, mille kai äärest saab laevaga Alcatrazi, olid tänavad aga kodututest üsna tühjad. Miks politsei, kelle jaoskond on otse samal tänaval, midagi sellega seoses ei tee, seda ei teagi. Peagi lähevad ilmad veel jahedamaks, kui tulevad november ja detsember - kus on need inimesed siis!? Kohalikust ajalehest lugesin, et San Franis on kodututega seotud mure väga tõsine ning aastaid kahjuks tõusuteel. Silicon Valley ning seal ennast sisse seadnud nimekad firmad toovad kaasa head palgad ning väga ülehinnatud elukohad San Franis. Korterite rentimine võib maksata koguni üle 4000 dollari. Hädas ei ole mitte ainult töötud inimesed, vaid ka nö tavalisematel töökohtadel töötavad inimesed, kelle palgast ei piisa selleks, et üürida või veel vähem osta endale normaalne elukoht.
Bussipileti maksumus täiskasvanule oli 2,25 ning lapsele 1 dollar. Piletid ostsime bussi pealt, kuid raha selleks peab kindlasti olema täpne. Jätsime auto motelli, et mitte tegeleda parkimise probleemiga kai ääres. Piletid Alcatrazi minekuks ostsime varem netist ära ning kella 11-ks olime jõudnud kai nr 33 äärde, et võtta sealses kohvikus väike hommikueine ja -kohvi.
 |
| Kaugelt vaadates tundub saar väike... |
Vangid olid karmis üksikvangistuses, hästi käituvad vangid said nautida mõningaid hüvesid nagu raamatud ning lauamängud, halvasti käituvad vangid saadeti isolatsiooni, kuhu vahest jäädi koguni aastaks. Eriti karmil juhul oli kong enamus ajast pime ning täiesti tühi (ka koikut ei olnud magamiseks). Vaid auk põrandas oli ihuhädade ajamiseks.
 |
| Kong Alcatrazis. |
Vangivalvurid elasid sageli ka ise saarel. Samuti ka nende abikaasad ja lapsed. Audiogiidis meenutas üks vangivalvuri laps, kuidas tema lapsepõlv möödus vanglasaarel ning magama minnes kuulis ta vahest vangide kisamist ja karjumist.
Ööd olid vanglas hirmsad: kes krigistas hambaid, kes lamas niisama üleval (ära ju väga väsida polnud seal võimalik), kes norskas, kes karjus läbi une või tegi muid imelikke hääli. Ja oli kottpime!
Alcatraz kui vangla lõpetas tegevuse 1960ndatel, kuna asutuse ülalpidamine osutus väga kulukaks, ilmastikutingimused olid märkimisväärselt halvendanud hoonete seisukorda ning seda kõike ei peetud enam otstarbekaks. 1963.a. jalutas viimane vang mööda kõledaid koridore minema, et ette nähtud karistust edasi kanda mujal.
Täna jõudsime veel ära teha pesupesemise. Ameerika on teatavasti maa, kus inimestel millegipärast pole kodudes sageli pesumasinaid ning igal pool igal ajal leiad mõne laundromat'i, milles münte omades saad suures pesumasinas oma riided puhtaks ja pärast kuivatis ka kuivaks. Meile läks pesupesimine kokku maksma 8 dollarit (kaks masinatäit pesu pluss kuivatamine pluss pesupulber). seega odavam, kui motellis pakutud 10 dollarit teenuse eest pluss 1 dollar iga poundi eest. Kindlasti tasub Ameerikas pikemalt reisides just seda võimalust kasutada ning mitte kaasa vedada kogu ajaks vajalikke riideid. Ootamine, mil pesu puhtaks saab, võib olla küll natuke tüütu, kuid selle vastu saab kaasa võtta näiteks kohaliku ajalehe ning sedasi aega viita. Kui pesumasin või kuivati on töö lõpetanud, on heaks tavaks koheselt ka oma riided masinast eemaldada. Meie külastuse ajal võttis näiteks üks meesterahvas jalast ka teksapüksid ära ja viskas masinasse. Temaga kaasas olnud blondiin oma lühikest kleiti ära ei võtnud. Vot nii siis.
Tänase päevaga tegime kokku üle 17 000 sammu. Andreas oli väga väsinud, sest tulime kai juurest motelli tagasi jala ja see ostus tõesti väga pikaks maaks. Lõpetasime motelli juures KFC-s õhtusööki nautides. KFC pakub paneeritud kana, kartuliputru kastmega ning coleslow salatit. Nämm! Homme sõidame edasi Capitola'sse ning siis juba tagasi LA-sse. Ongi vaid kolm ööd jäänud. Kurb. Natuke.
27. oktoober
California osariigis elab umbes üks kaheksandik ameeriklastest, seega on osariik rahvaarvult Ameerika suurim ja selle esindus kongressis arvukaim. Hispaanlased olid need, kes 18. sajandil selle piirkonna koloniseerisid. Kullapalavik tõi kohale palju kullaotsijaid. 1906.a oli San Franis ajaloo rängim maavärin, kuid ka see ei suutnud hiigelaega kuidagi lämmatada. Hollywoodis tärganud filmitööstus lõi osariigi uuesti õitsele. Hollywoodi glamuur on kindlasti praegugi see, mida teatakse ja otsima tullakse. Peatänaval tasub külastada vahvaid väikesi kostüümipoode, Madame Tussade' muuseumi, La La Landi suurt suveniiripoodi, imetleda tähekesi Walk of Fame'il kuulsuste nimega. Linnades on aga uhke elustiil, kallid autod ja butiigid vaid mõne tänavavahe kaugusel kerjustest ja kodututest inimestest. Kerjajad seisavad paberitega, kus kirjutatud palved neid aidata, otse autode vahel, kui need fooritule ees peatuvad. Või pakuvad müügiks mõttetut kraami, mida autos olles sa nagunii ei ostaks.
Autoga mööda maad ringi sõites on vaja kindlasti head ning kõiki uuendusi sisaldavat navigatsioonisüsteemi. Sellist, mis ei kaota pead ka tunneleid läbides ning suudab piisavalt kiiresti teatada, millise raja peab ühel mitmest suurest sillast allasaamiseks võtma. Jääd hiljaks, teed pika ringi, et taas oma soovitud rajale pääseda. Californias ei ole palju tasulisi teid. Sel korral ei sattunud me ühelegi. Freeway tähedab kiirteed ning vahest 4-5 rida ühes suunas pole mingi ime. Carpool võimaldab sõita kas kahel või kolmel ja enamal inimesel eraldi kulgeval rajal. Suuremate linnade juures on ka suuremad ummikud, sellega peab arvestama. Maanteedel sõidavad ringi maanteepolitsei masinad, seega liiklusreegleid rikkuda ei soovitaks. Kus tagasi pöörata ei tohi, seal ei tasu seda teha. Kus ei ole lubatud paremale pöörata, seal seda samuti ei teeks. Kui keelavat märki ei ole, võib paremale pöörata punase tulega, veendudes, et see on ohutu.Kütuse hind tundub, et on kallinenud võrreldes möödunud aastaga. Kui võimalik, võib neti kaudu enne uurida, millist hinda kuskil pakutakse, sest hinnad on vahest väga erinevad. On suur vahe, kas tasuda 3,50 või vaid 2,40 galloni eest, kui pead suure masina kogu paagi taas täis saama. Mõnes kohas on soodsam hind sularahas tasudes, aga mõnes ka vaid siis, kui omad kliendikaarti.
Parkimisel linnades tasub ka kindlasti olla ettevaatlik. Hollywoodis võib parkimine kuskil platsil maksta 10 või 20 dollarit päevas. Samuti ka San Franis. Tänaval parkides ja parkimisautomaati kasutades peab samuti olema tähelepanelik, milline on lõpu kellaaeg. Seda ületada või mis veel hullem, mitte tasuda parkimise eest, kindlasti ei soovita. Kontrolörid on alati liikvel!
Millest ma veel olen liiga vähe kirjutanud, on šoppamine! Ameerika on ostuhulludele ideaalne paik ning osta tasub seda, mis on allahinnatud või mille hind tundub sobivalt väike. Allahindlusi on igal ajal ja igal pool. Meie lemmikuteks on saanud Burlington (riided, jalanõud), Walmart (söök ja jook, mänguasjad, riided, jalanõud, cd-d ja kõik muu, mida soovida võiks), laste lemmik on ToysRus - hiilgasuur mänguasjade pood. Söögikohtades osas tasub muidugi samuti natuke uurida, mis ja kus asub just selles piirkonnas, kus parajasti ollakse. Meie armastame ikka mereandide buffeesid, aga kindlasti peab lastega mõned korrad ka burgereid ja friikaid sööma. Maitsvaid lihasid pakkuvad söögikohad on kindlasti kulukamad, kuid enamasti ei pea pakutavas pettuma. Kõikvõimalikke sandwiche või hamburgerid pakutakse palju ja igal kujul: hommikul näiteks pannakse muna vahele. Sageli neid muidugi süüa ei tahaks. Jookide refill (loe: uuesti täitmine) on enamasti alati tasuta, seda nii hommikusöögi kõrvale kohvi juues kui ka kõiki kihisevaid jooke juues. Mahlasid tasuta juurde ei saa. 
Täna oleme Capitolas ning homme sõidame siit 5 tundi, et jõuda tagasi alguspunkti LA-sse. Täna aga käisime soojendatud basseinis ujumas, kuigi õues tibutas natuke vihma. Õhk on ikkagi soe ning ujuda väga mõnus. Pärast käisime IHopis söömas ning lähedalasuvas Targetis poes. Ostsime kaasa viimased väikesed kingitused lähedastele ja jagelesime lastega teemal, et enam rohkem mänguasju ega kostüüme ega maske me ei osta. Õhtu aga LA-s möödub kohvreid kokku pakkides. Kaasa ostame alati lisaks kõigele muule pannkoogi siirupit. Just siin müüdava siirupiga pannkoogid on need, mis meid pimedast novembrist läbi aitavad jõuludesse! :)--------------------------------
oktoober 2016 California, USA
Kommentaarid
Postita kommentaar