Eliise sünd

Esimene hammas särab suus,

esimesed sammud selja taga...

Maailm sinu jaoks on uus - 

mis siis muud kui kasva aga!

Pean ütlema, et pea kõiki suuri ja tähtsaid elusündmusi on õnnestunud meil ette planeerida ja kavandada. Ja kui mõni otsus on vastu võetud, siis meil ei ole olnud kunagi kombeks tagantjärgi hiljem mõelda, et kas see ikka oli nüüd kõige õigem või mis siis, kui oleks teinud midagi nii või naa...  Nii siis juhtuski, et samamoodi pisitasa hiilis meisse teadmine, et üks laps võiks meie seni kahelapselises peres veel olla. Kasvatada suureks kolm last tundus meie võimetele vastav, vaesusesele lähemal rahalises mõttes oleme pärast teise lapse sündi nagunii juba. On siis meie ainukesed pensionisambad, kellele meil suuri varandusi pärandada ei ole, kui keda kindlasti on suure armastusega kasvatatud ning asjadest olulisemaks hinnatakse mälestusi - just neid ühiseid!

Seda, et tulemas on just Eliise (ehk tüdruk), saime tegelikult teada raseduse lõpupoole.  Kaks vanemat venda said endale väikese õe. Aga nimi oli meil valmis juba enne seda, kui esimene poeg 14 aastat tagasi sündis ja poisiks osutus - siis me ei teadnud sugu kuni sinnamaani, kui pisike oli ilmavalgust näinud. Nimi jäi ootama tütart. :)

Nagu kahe varasema rasedusegagi olin ka sel korral jälgimisel ja sünnitasin Pelgulinnas. Mul oli väga tore noor ämmaemand. Rasedus kulges tegelikult naljakalt: mõnel päeval oli väga halb ja raske, iiveldas terve päeva ning võisin ka õhtul rahulikult äkki oksendama hakata. Teine päev olin aga energiline, koristasin ja kraamisin, jalutasin pikki ringe ja tundsin ennast väga hästi. Kuna töö oli istuva iseloomuga ning nõudis ikkagi pidevat tähelepanelikkust, tähtaegadest kinnipidamist ja pakkus ohtralt stressihormoone, jäin üsna algusest juba haiguslehele ning tööl enam ei käinud. Sain 70 % oma palgast ning tänasin õnne, et selle otsuse tegin. Sest kui olid halvemad päevad kehva enesetundega, siis olin ikkagi pikali. Vahest saatsin teised hommikul ära ja lesisin veel lõunani voodis. Lihtsalt enesetunne oli nii halb. Aga tervisenäitatajate poolest oli minuga kõik väga korras, vaid väike kahtlus rasedusaegsele diabeedile oli, seega sain taas endale õiguse iga teatud aja tagant diabeediõe juures käia, pidevalt ennast torkida ning veresuhkurt mõõta, mis igal korral aga oli täiesti korras. Kaalu lisandus rasedusega väga vähe, vaid nii 3 kg ringis. Ja naljakas oli, et hommikuti ega ka õhtuti ei olnud eriti lihtne hambaid pesta - hambapasta ajas öökima. Isegi pärast teise vastu vahetamist. Lõpuks sain kuidagi keset päeva ühe korra hambad pestud ja lootsin, et raseduse lõpuks ikka mõned hambad veel suus on.

Pean ütlema, et muretsesin ise natuke rohkem sel korral, kui varasemalt. Enne igat ultraheli olin üsna suures pabinas, kuigi kinnitasin mõttes, et pole vajadust. Kas alateadlikult minu enda vanus pani mind rohkem muretsema või midagi muud - kes teab. Võib-olla mõtlesin, et kas tõesti võib ka kolmada lapsega minna kõik kenasti ja sünnib terve ja tore pisikene ime. See on suur ime ja suur õnn, kui kõigist keskkonnamõjudest, geenidest või ma ei tea millest veel hoolimata sünnib loomuliku sünnituse käigus just sellel õigel ajal terve väike ime. :)

Juuli lõpus läks mu vanem poeg külla sõbrale Inglismaale ning tuli tagasi 30. juuli hilisööl. Oli kuum suveõhtu, istusime veel oma seitsmenda korruse korteri rõdul ja kiikusime kiiges, et aega parajaks teha ja mees saaks lennujaama minna. Ja nii pool tundi enne seda hakkas loomulikult peale see, mida ma tegelikult küll juba ootasin, sest vastasel juhul oleksin päeva pärast läinud esilekutsumisele. Mees käis ja tõi poja lennujaamast ära ja siis läksime haiglasse. Kuigi looteveed tilkusid ja valud käisid, ütles valvearst, et avatust vaid 2 cm ja aega veel küll. Sain endale sünnituspalati ning asja võeti rahulikult. Keegi käis ja rääkis, et panevad mulle kanüüli ja seda siis ka tehti. Mina muudkui valutasin ja nii pagana palav oli kogu aeg, higi voolas ojadena. Veed puhkesid millaski ja põrand sai täiesti märjaks, aga mul oli täiesti ükskõik. Mees andis aga paberit, millega higi aeg-ajalt pühkida ning vist pühkis ka suurema vee põrandalt kokku. Ja kui siis tuli ämmaemand mind vaatama ja kurtsin, et selline tunne, et piiga kohe tuleb, siis tuligi välja, et avatust juba 6 cm ja siis 7 cm ja siis hakkas kiire. Ämmakas pani kindad kätte ja põlle ette ning mul läks asi väga valusaks. Piiga ei tahtnud kuidagi tulla või ei osanud ma alguses sobivalt pressida, igatahes tundus, et see võttis terve igaviku. Aga siis oli üks puhkepaus ning siis järgmise valu ajal ta sündiski. Meie tilluke ime. Päevake enne seda, kui oleks hakatud sünnitust esile kutsuma.

Haiglassejõudmisest alates kulus meil vaid kolm tundi, et pisike piiga siia ilma tuleks. Ja lõpp oli oi-oi kui valus, kui kell näitas sünniajaks 03.07 öösel. 31.07.17 kell 03.07. Kas pole toredad numbrid!?
Kaaluks 4150 g ning pikkuseks 52 cm. Apgar 9/9.

Sel korral sain samuti õmblusi, kuid ämmaemand oli väga põhjalik ning see kohendamine võttis ikka kohe väga pikalt. Aga ei olnud kõige hullem -  imetlesime mehega kahekesi väikest piigat ja jutustasime talle, et kas ta ei tahtnud sugugi meie juurde tulla või mis värk oli... Aga lõpuks aidati vahetada linad ning mu riided ja jäime kolmekesi hämarasse varajasse hommikusse. Mees tegi pilte ja kuna hommik oli nii varajane, siis helistama ei hakanud, kuid FB teadet pannes saime esimese õnnitluse mehe täditütrelt Ameerikast ja helistasime Skaibis hoopis talle. Rääkisime pikalt ning tema oligi esimene õnnitleja. Lootsime ise, et vanemad pojad kenasti kodus magavad, sest me ei olnud nende juurde pidanud vajalikuks kedagi kutsuda - nad ei olnud enam nii väikesed ka.

Nii kuue ringis hommikul sain koha ühispalatis, kus oli varem kaks ema oma titatega, mõlemal esimesed nublud. Ema-lapse palateid ei olnud. Mees läks koju puhkama ning ma üritasin magada, aga ega väga ei saanud. Pisike piiga oli üsna rahutu ja pakkusin talle väga sageli rinda. Ei maganud ta ööd ega päeva maha nagu vahest vastsündinud teevad - oli pigem natuke nutune. Kui järgmisel päeval sain kolida ringi ema-lapse palatisse, siis pesema ma minna ei saanudki. Pisike oli rahutu nii minuga koos kui ka siis, kui issi tuli poegadega meid vaatama ning ma ei tahtnud teda vigisema jätta. Mõtlesin, et nagunii saan peagi koju ja küll jõuab.

Koju lasti meid kui olime ühe öö pärast sündimise ööd haiglas olnud, kuna sünnitajaid oli palju ning meie peres kolmas laps. Olime kogemustega vanemad! Pidime paari päeva möödudes minema lastearstile titat näitama. Aga esimesed päevad ja nädalad olid raskemad nagu ikka kipub olema. Piiga oli üsna nutune ning mul endal ka veel hormoonid segamini - tema nutt ajas ka mind nutma ja nii me siis nutsime. Noorem poeg oli natuke ehmatunud kõigest sellest, aga ütlesin, et see on normaalne emmede puhul, kui uus tita on sündinud. Oma mõnusas kiiktoolis oli küll hea titaga kiikuda, kuid sinna istuda ja püsti oli raske saada, sest ma ei tohtinud mõnda aega veel õmbluste tõttu istuda. Õnneks oli ka abikaasa kodus isapuhkusel ning aitas igati ning mis peamine - söögi osas meile kõigile - ja vaatas väikest, kui pesemas käisin, seega temast oli tõesti suur abi ja tugi.

Käisime jalutamas ning esimese kuu saime seda päris kenasti teha. Siis muutus aga uni katkendlikumaks ning gaasid hakkasid segama ja me ei saanud enam pikki tiire vankriga teha. Ostsin Manduca kõhukoti ja tegin kõiki asju nii, et Eliise põõnas kotis ja mina toimetasin. Toidupoes üle tee käies panin seljakoti selga, et sinna siis asjad laduda. Aga kui gaasid möödusid, saime taas vankriga kenasti jalutada ning tegin seda hea meelega. Oktoobris möödunud aastal kolisime suurest linnakärast eemale Nõmme mändide rahulikku vaikusesse ning naudime seda väga.

Eliise esimene aasta möödus väga kiiresti ja kenasti kasvades. Ta hakkas kõike üsna kiiresti tegema, kuid iseseisvaid samme ei ole ta praeguseni, olles mõned nädalad üle ühe aasta vana, veel teinud. Selles osas on ta erinev kahest pojast. Ma ei ole tundnud suurt väsimust ega magamatust, kuigi ta ei ole siiani tervet ööd jutti maganud. Naudin igat päeva ja olen õnnelik, et Eliise meid oma pereks valis.

Ilusat kasvamist, armas tütar!


August 2018
Tallinnas, Nõmmel