Kuidas me Soome kolisime.
Kui abikaasa tundis, et aeg on õige, et vahetada töökohta ja astuda vastu uutele väljakutsetele, ning pärast mõningast omapoolset tööotsimist oli ootamas töökoht Soomes Tamperes, siis oli ainuke loomulik otsus, et kas läheme kõik koos või ei lähegi. Sest möödunud aasta juulis sündinud ja kolimise hetkeks möödunud aasta detsembri lõpus 5-kuuseks saanud pojakesest ei tahtnud mees sugugi eemal olla. Rääkimata siis minust!
Nagu ikka sellise suhteliselt suure elumuutusega kaasnes ka meie puhul piisavalt pabinat-sabinat, pakkimist ja organiseerimist. Aga mis oli elamise leidmise kõrval sama oluline või olulisemgi veel meile, vastsele emmele-issile, olid mõtted, kuidas saame põnniga üle lahe hakkama? Kus on tema arst, kust saab esmaabi, kas neil seal üldse kiirabisid ka on? Kas apteegist paratsetamooli ka saab osta ja valveapteeke ju neil ei ole? Mis kõik maksab, eurodes ju hinnad meeletud, kuigi numbrid väikesed? Ja peale hei ja kiitos’e ei vallanud käesoleva loo autor rohkem soome keelt ka (õnneks küll abikaasa valdab keelt hästi)...
Seega, minnes lapsega „võõraste” keskele, uurisime nii palju kui võimalik enne välja. Ka korteri, mis meie koduks pidi saama, olime enne Interneti vahendusel välja valinud ja peremehega diili ära teinud. Nii siis oligi, et kui kolimisfirma oli päevaga asjad kokku pakkinud meie 2-toalises pealinna korteris, oli õhtul aeg pojake ööunest ülesse võtta ja laevale minna. Pabin, et kuidas laps öö laevas üle elab (äkki kisab kogu öö ja kui oleks võimalik, pandaks meid kohe maha??), oli asjatu. Abikaasa õhutusel olime valinud oma ülesõiduööks lukskajuti (selle ühe korra ju võib!!) ja laps oli ainuke, kes magas suures mõnusas voodis meie keskel nagu nott. Meie issiga vahtisime pimedust.
Pärast sõitu jõudsime Tampere külje alla pärale hommikul kümne ringis. Ja meie maine vara jõudis pärale sama päeva õhtul kella viieks. Seega ajasime korteri peremehega asjad joonde ja siis lihtsalt istusime ja ootasime. Hea, et laps veel rinnapiimal oli. Ise ei julenud ka kuhugi minna, vähe sellest, et ei tea, kuspool pood on, äkki tuleb vahepeal kolimisauto. Nii me siis ootasime oma sõiduautoga toodud mõne toataime, peremehe poolt korterisse jäetud nari, ühe tooli ja riidekapi seltsis. Vaipu muidugi polnud ja lapse panime maha oma soojade üleriiete peale.
Ja nii uskumatu, kui see ka pole, saabus aeg, kus asjad olid ülesse kolitud, kus kõik sai lahti pakitud, mööbel kokku pandud, kus iga asi leidis oma koha, iga mööblitükk sai paika ja elu hakkas sujuma.
Esimesed muljed ja põnniga neuvolas (ehk nõuandlas).
Meie seitsmekordses majas on lift, kuhu lahtise lapsevankriga ilusti sisse mahub. Aga korteri seinad tunduvad küll õhukesed olevat, ühtemoodi on kuulda üleval väikese põnni kilkeid-naeru ja nuttu, kui ka alt naabrite juttu, eriti, kui omal on vaikne ja ei mängi raadio ega telekas. Õnneks olid lapse gaasivalunutud küll möödas, aga jonniiga on veel ees... Korter ise on suur ja avar, 3-toaline, rõduga. Tallinna tüüpkorterite kipakast köögist ja minisuuruses vannitoast siin küll puudust ei tunne.
Meie majas on saun, kus meie kolmeliikmeline pere käib laupäeva õhtuti, esimesel korrusel. Võimaluse eest korra nädalas üks tund saunamõnusid nautida tuleb tasuda kindel summa korteri kohta kuus. Esimesel korrusel on ka maja ühine hoiuruum ratastele (kus muidugi väga vähesed rattad on lukus), ühine ruum pesu kuivatamiseks suure sooja auru puhuva puhuriga (kust ilmselt võõrast pesu keegi ei omanda), igal korteril oma väike boks külmkambris ja hoiuruum.. Autosid majade ette ei pargita (isegi natukese aja seismise korral riskid trahviga), post potsatab tuppa läbi välisukses oleva postkastiava enamasti pärastlõunal, vee eest tuleb maksta kindel summa ning televiisorimaks pole just väga odav.
Pisikeste ja ka suuremate järeltulijatega käiakse aga neuvolas ehk nõuandlas. See on meie elukohast 10 minuti jalutuse kaugusel, nagu ka poed, apteek, postiasutus, erinevad pangakontorid, r-kiosk, söögikohad ja paljud muudki kohad. Meie lasteõde saab aru ja räägib tiba ka inglise keelt, seega saame eesti-soome-inglise-käte ja näo keeles ikka kõik asjad aetud. Alguses üllatab Eestist tulnuid see, et lastele on igal sammul mõeldud. Ootamise ajal saab igas vanuses tegelane mängida mitmes mängunurgas, lugeda raamatuid, kiikuda kiikhobuga, toksida „mahakantud” trükimasinal, vaadata pilte. Ei vaadata imelikult ringi sibavaid lapsi ega ka nututujulisi pisipõnne. Päris väikeste jaoks on olemas mähkimisaluste moodi kõrged lauad pehme-pehme kattega, kus saab pisikese ilusti üleriietest vabastada. Ka ei käi seal haiged lapsed, veel vähem haiged suured inimesed. Kui kahtlustad haigust, siis on soovitatav sinna mitte minna. WCs on olemas mitu potti ka pisidele. Ja taevas tänatud, kuskil (ei nõuandlas ega arsti juures) ei pea kandma siniseid kilesusse. Aga roppu pori ei paista ka mitte kuskilt.
Lasteõe juures on ruum mõnusalt soe. Ka on aega piisavalt (minu meelest vist lausa terve tund), ei ole kiiret kuhugi. Teatud aja tagant vaatab last lisaks ka lastearst. Kaasa antakse palju trükitud materjali, vastavalt sellele, mis iga on ja mis teadmisi võiks vanem saada-ammutada.
Ka esmaabis oleme me päris mitu korda käinud. Paraku. Alates 8-kuuselt kõritursega Tartus haiglas olemisest on see sama häda poega ikka ja jälle kummitanud. Sõidame abi saama ise, esimene kord samasse kohta, kus kiirabigi viiks. Nüüd küll juba otse lastepolikliinikusse, kus on olemas vajalikud rohud. Ja iga käik sinna maksab 22 eurot. Aga vanemate poolt raha muidugi ei loeta, kui laps vajab abi. Ootama pole me seal kunagi pidanud, aga ka seal on olemas mängunurgad, kus mänguasjad-raamatud, tilludega saab istuda kiiktoolis ja - oh üllatust!! - on väike toakene söögitooli, pliidi, mikrolaineahju, puhaste rätikute ja muu vajalikuga, et lapsele süüa pakkuda. Sest sageli juhtub, et last natuke jälgitakse või lihtsalt peab pidama väikese vahe kahe rohu saamise vahel (nagu meie põnngi, kes tavaliselt saab kaks korda „rohu-auru”, et leevendada turset), siis on parema enesetunde korral seal hea askeldada. Millal Eesti sinnamaani ka jõuab?
Laste joaks, kes on kindlustatud, on kõik muidu tasuta. Ka hambaarst, kus esimest korda käiakse aastavanusena. Ja meie pojake valis endale tädi poolt kingituseks pakutud kolmest hambaharjast roosaka ja oligi hambaarstiga kohe sõber kah.
Söök, jook ja prügimajandus ning pikk reis kodumaale.
Veel kodumaal olles mõtlesime, et ei tea, kas soomlased leiba söövad ka üldse. Ja abikaasa mõlgutas mõtteid, et ega laupäeva õhtul õlut küll lubada saa, see ilmselt hirmkallis, miks nad muidu Eestis osturetkel käivad!?
Sellist mõnusat hapukoort nagu kodumaal, siit ei leia. On vaid tibatillukeses topsis üsna kallis ja peaaegu et või protsendiga hele mass, mida nad hapukooreks nimetavad. No kastet saad sellega teha, aga salati sisse seda küll ei pane. Ilmselt selletõttu on ka kartulisalatid imelikult äädikase maitsega (ka majoneesi pole me siin müügil näinud, muide). Ei tea, millega nad seda teevad? On liha ja on kala, on kana ja kalkunit, leiva-saia valik on rikkalik, jäätisi sadat sorti, samuti on suur riiul lookas lagritsa-kommides, aga seda vaadates tekib suur-suur isu hea vana Kalevi toodangu järgi. Ka sülti sööks vahest hea meelega ja Põltsamaa kannujoogid on alati üks asi, mida Eestist kaasa ostame. Aga mida siin on, on suur valik laktoosivabu toiduaineid, alates piimast kuni sinkide-vorstide-riisroogadeni. Ja eks see saab kiiresti selgeks, et piimä on hoopis keefir ja piim on maito. No kui muidu ei saa selgeks, eks siis maitstes ikka!
Pudelis olevat joodavat ostes maksad poes ka pudelipandi. Ehk siis teisisõnu, oled hästi majandanud, kui tühjaks saanud pudelid (plast-klaas-plekk) pärast automaadile „söödad” ja see sulle raha „vastu sülitab”. On vist kodumaalgi nüüd selline süsteem käivitumas?
Prügiga oli aga üldse vahva alguses. Eestlane on ju harjunud kõik ühte kasti viskama, natuke ökonoomsemad viivad ajalehed-ajakirjad eraldi kasti või vanaema juurde ahju ning klaastaarasse õnnestub panna ehk mõni hoidis või samuti vanaema juurde sokutada, et äkki seal täituvad uuesti. Siin on eraldi prügikastid bioloogiliste jäätmete jaoks, olmepaberist ja papist-kartongist jäätmete jaoks, üleliigsete-väikeseks jäänud riiete jaoks (läheb tavaliselt abiks), ohtlike jäätmete jaoks, klaastaara jaoks (nagu purgid), raha saad vastu õllepudelite, coca-cola jms plastpudelite, plekkpurkide eest?.Ja siis kõik ülejäänud prügi on lubatud visata ära koos. Ja kogu selle majandamiseks peab olema köögis koht erinevatele pangedele, kottidele, kastidele... Sellepärast köök suurem peabki olema!! Et kõik muu vajalik peale mittevajaliku prügi ka ära mahuks..
Ideaalettekujutus, et saame ju kasvõi iga nädalavahetus kodumaal käia, hakkab vaikselt mõranema. Sest reis on pikk ja teadagi on päevarežiimi muutus natuke raske pisipõnnile. Siit on vaja sõita kaugelt üle 100 kilomeetri Helsingisse (kuigi jah, teede korrasolek on muidugi Eestile suureks eeskujuks), soojal ajal saab kiiremini üle mere, külmal ajal võtab see ka terve igaviku. Ikka pead hea seisma selle eest, et laps saaks süüa-magada võimalikult samadel aegadel, kogu see pakkimine ja sõitmine ja?.Ja ainult nädalavahetusest jääb väga-väga väheks, aga siingi puhatakse korra aastas, seega pole seda aega ka kuskilt näpistada. Nii siis ongi üliolulised paberil kirjad ainsa vanaemaga ja elektroonilised kirjad sõpradega.
Kõik koju ehk veel mõned põnevad asjad.
Ikka aeg-ajalt vanal heal paberil kirju kirjutades ja ka pilte saates on hea meel selle üle, et marki ümbrikule pannes pole seda vaja enne enda keele küljest lahti sikutada. Sest need on siin nagu kleepekad, muudkui võtad ja kleebid.
Vahva on see, et Soomes saad sa kõikvõimalikud asjad koju postiga. Alates erinevatest kliendikaartidest, Interneti-panga koodidest, pangakaardi PIN-koodidest, palgalehest kuni meile siin Tampere külje all kaks korda nädalas tasuta tulevatest ajalehtedest ja muidugi ohtrast reklaamist.
Aga kodumaa teenusepakkujate tihedale konkurentsile mõeldes on siin natuke imelik aru saada sellest, et kui nädalavahetusel või õhtusel ajal Interneti-ühendus katkeb või kaabel-tv enam pilti ei näita, siis helistada ja kurta (pigem küll kaevata!) pole kellelgi. Sest siis puhatakse, tööpäevad lõpevad nelja-poole viie paiku, ning mingit „Oleme-teie-teenistuses-24h-ööpäevas” siin enamasti ei ole. Või pole meie sellise teenusepakkuja otsa komistanud. Ja nädala aja jooksul Interneti-ühenduse mitte eksisteerimise puhul saime kompensatsiooni (ehk tegelikult järgmise kuumakse väiksema) pärast pikka kemplemist.
Emana aga soojendab südant ikkagi see, kuidas lastele on siin nii palju mõeldud. Vankriga-käruga pääsed igale poole, mänguväljakutel on liivakastid, kus koerad-kassid muidugi ei käi, kiigud nii päris pisikestele kui suurematele, ilusad puidust värvilised liumäed ja agregaadid ronimiseks, ka juuksuri ja arsti juures on kast mänguasjadega. Ja mis on kõige toredam, last endaga kaasa võttes ei tunne sa, et oleksid sooritanud nagu kuriteo, vaid ta on oodatud, tema peale on mõeldud. Kuid kurb on vaadata, kuidas vankrit-käru lükkavatest emmedest väga paljud suitsetavad.
Arsti juurde minnes annab tohter sulle alati terekäe. Eks ole harjumatu, sest kodumaal poetud sa kuidagi kabineti uksest sisse, potsatad äraootavalt toolile ja ootad-ootad...millal võib rääkima hakata ehk millal arst sinu poole pilgu tõstab.
Üks huvitav tähelepanek veel: kui osta apteegist retseptiravimit, siis ravimikarbile kleebitakse väike infoleheke, kus on kirjas, kellele rohi on, kui sageli tarvitada, kust ja millise raha eest on ostetud ja kes müüs. See on igati positiivne, ei siis ole probleemi, et kui palju ja kes pereliikmetest mida peab tarvitama.
Mis saab meist edasi?
Esialgne tuhin soetada päris oma elamine Soomemaale on möödunud ja nüüd tahaks hoopis kodumaale tagasi tulla. Oh, kuidas tahaks! Sest nagu elamine välismaal on näidanud, mõned saavad hakkama ilma sõpradeta, aga meie need inimesed kohe mitte ei ole. Seega lapsest kakskeelne põngerjas küll ei tule, sest lasteaia-ajaks oleme kindlasti tagasi esivanemate maal.
September 2005
