Sveni ütlemised

3-aastane Sven-Eerik

Ema on Svenile rääkinud, et kui hambad jäävad pesemata, muutuvad need kollaseks. Puhtad hambad on aga valged. Ühel õhtul pärast hammaste pesu soovib Sven veel mahla juua. Olles klaasitäie jõhvikamahla ära joonud, teatab Sven: „Emme, vaata, nüüd on mu hambad punased!”

 Sven on kõhu täis söönud ja ütleb: „Aitähh, kõht on täis ja punn tuli ette!” Natukese aja pärast küsib natuke veel piima juua. Kui ema küsib, kuhu see piim küll mahub, kui kõht on täis, vastab Sven: „Vahele!”

 Sven sõidab koos emme-issiga koju. Pärast punase foori taga seismist, kui süttib roheline,  lisab isa kõvasti autole kiirust, mille peale laps arvab: „Issil on ralliauto!”

 Iga lasteaia päeva õhtul, kui Svenilt küsida, kuidas päev möödus, vastab ta: „Oli vah-h-h-va lasteaia päev” (ükskõik siis milline see täpselt oli) .

Sügisõhtul, kui õues on pime ning tähed säravad, näitab Sven taeva poole ja küsib: „Mis tähe moodi see on?”. Emme, teades, et Sveni meelest meenutab iga asi mingit kirjatähte nagu I või O, vastab: „Minu meelest ei ole see ühegi tähe moodi.” Sven: „On ikka, TAEVAtähe moodi on ju!”

Sveni meelest võiks TV3 kodumaine seriaal „Kodu keset linna” hoopis kanda peakirja „Keset kodulinna!”

Emme: „Sven, kas sa tead, mis su perekonnanimi on?”  Sven mõtleb natuke ja vastab rõõmsalt: „Eerik!”

Lasteaias on juhtunud õnnetus - Sven on väljas olles püksi pissinud. Kui emme õhtul küsib: „Kuidas siis sedasi juhtus, kust see pissi sinna pükstesse sai?” vastab laps: „Nokust ikka!”

On kolmas päev, kui ema on Sveniga koos kodus haiguslehel.  Õhtul, kui emme on lapsega natuke pahandanud, ja pärast seda natuke süümepiinu tundes ohates küsib: „Kuule, mida me küll teeme?”  Laps vastab:  „Kakleme!”

Ema ja isa räägivad mingist minevikus toimunud sündmusest ja ütlevad Svenile, et see juhtus enne tema sündi. Laps mõtleb natuke ja ütleb, hääles pisut kurbust  „Ma ei mäleta oma sündimist”

Svenil on raskusi kõvemate tükkide närimisega. Kui emme söögilauas küsib: „Kas sul siis hambaid ei olegi, et sa ei saa sööki närida?”, vastab laps: „Mul ei ole hambaid, ma olen vana mees juba!”

Vaatame lapsega koos dokumnetaalfilmi lapse kasvamisest ema kõhus ja sündimisest. Kuna loote kasvamise periood on päris pikk ja seega ka film ise, ei malda Sven oodata ja küsib: „Millal tädil ometi kõht lahti läheb?” (mõeldes sellega, millal tita sünnib).

Sven on läinud õhtul magama ja maganud paar-kolm tundi. Kui ta magamistoas nihverdama hakkab, läheb ema vaatama, mis juhtus. Sven: „Millal te, emme ja issi, magama tulete? Mul on igav!“

Sven on vaadanud Jänku-Jussi multikat „Jänku-Juss on tantsulõvi“.
Emme: „Kas sa oled ka tantsulõvi?“
Sven, natuke nutuselt: „Eiiiiii, mina ei taha!! Tahan olla Sven-Eerik!“

 

Peaaegu 4-aastane Sven-Eerik

Sveni sõnad:

Näpunupud – näpunukud
Pildikas – fotoaparaat, fotokas
Lumekaru – jääkaru
Paitermann – spaiderman ehk ämblikmees
Ma tahan seda lõhnata – ma tahan seda nuusutada

 

4-aastane Sven-Eerik

 „Emme, ma tahan endale beebit - õde ja venda!“
„Kas nad võivad siis sinu mänguasjadega ka mängida?“„Ei! Nad võivad ainult pikutada ja „Tomm ja Jerryt“ vaadata!“

Ema hellitab last: „No väike pojakene, kabujalakene....“
Sven: „Mina ei ole kabujalake, ma olen kahejalgne!“

Sven filosofeerib: „Vanas lasteaias olid meil uued voodid....Uues lasteaias on vanad voodid. Miks nii küll on, ma ei tea...“

Tädi Aili: „Sven, kas sa kasvad sama suureks nagu see suur puu siin?“
Sven:  „Ei, mina kasvan selliseks nagu isa on...“ Mõtleb siis veel natuke ja lisab: „Aga issi ei kasva enam.  Tal kasvab ainult kõht!“

 

 5-aastane Sven-Eerik

Sven harjutab numbreid: „Kaks ja üks on kakskümmend üks, kolm ja viis on kolmkümmend viis, kuus ja seitse on....kaheksakümmend üheksa!“

Sven harjutab liitmist: „Kaks pluss üks on kolm. Viis pluss üks on....kaks? kolm?“  (Et äkki läheb õnneks.)

“Emme, kui tita sünnib ja ta on tüdruk, siis tal ei ole ju asju!“
„Mis asju?“
„Noh, mänguasju...“  ja eriti kurvalt:  „Ega riideid!“

 „Emme, kuidas see söök, mida sa sööd, titaga kõhus segamini ei lähe?“

 „Kuidas tita kõhust välja saab?“
„Sündides“
„Aga kuidas? Kas kõhtu tehakse siis auk või kuidas?“
„Ei, mööda sünnitusteid tuleb välja, kui õige aeg on käes“
„Kus need asuvad?“
„Kõhu all“
„Kas seal, kus meestel on noku?“

 „Emme, mis päikese sees on? Kas seal on pirn sees!?“

 

 6-aastane Sven-Eerik

Sven õpib lugema. Raamatus on loomade piltide all vastava looma nimi.
Sven veerib „K-Ü-Ü-Ü-Ü-L-L-L-I-K-K“. Mõtleb natuke ja ütleb „Jänes!!“

Sven teeb midagi teises toas. Ema hüüab: "Kas sa saad seal ise hakkama?"
Sven vastab natuke tõredalt: "Ikka saan, kus ma pääsen!"

Sven joonistab erinevaid juur- ja puuvilju. Loeb kõik ülesse, mis joonistanud, ja teatab:"Need on söögiviljad!"

Sven-Eerik tuli nuttes tuppa - teised kaks sõpra tassivad lumetükke meie platsi pealt oma platsi peale. Talle ei jäägi üldse nüüd lumetükke. No kuidas ma ütlen, et see küll supertõsine probleem ei ole ju - lumi vaevalt et meie platsilt otsa lõpeb.... (2011. jaan., kui lumehanged olid katuseäärteni).

Sven palub endale panna jäätist.
Emme: "Kui palju sa tahad, et ma paneksin?"
Sven, väga mõtlikult: "No vähe ma ei tahaks, aga palju ka ära pane. No pane keskmiselt!" :)

Sven käis koos issi ja sõbraga koos kinos 3D-s "Rapuntselit" vaatamas. Pärast küsis, et mis film see on, mida ilma prillideta vaadatakse? "Lihtsalt D," pakkus ise :)