Kui sa hoiad ja armastad teda,
siis kord sirgudes jõudu on tal
siis kord sirgudes jõudu on tal
tunda armastust, elu ja seda
et me maailm ei olegi halb.
(Rudolf Rimmel)
Õige aeg
Sven-Eerik oli peagi saamas 6-aastaseks, kui Andreas sündis. See müstiline õige aeg teise lapse saamiseks lõi äkki nagu haamriga pähe. Pärast seda, kui suvel olime maal paar nädalat suvitamas olnud, oli kõik kristallselge – nüüd saab see teoks! Ja kuigi meil juba enne abiellumist sai plaanimajandus paika, et enese taastootmiseks peab peres kaks last kasvama, siis lõplik otsustamine võttis ühel või teisel põhjusel päris palju aega.
Rasedana astud nagu mingisse salapärasesse maailma, mille salakeelt mõistavad ainult need, kes seal ise olnud või on. No näiteks: double ja triple test, oscar, LVU, müstilised numbrid nagu näiteks 21+5, GBS ja nii edasi :) Andrease ootamine oli üllatuslikult raske. Ilmselt on loodusel ikkagi omad eesmärgid – kui Sveni kandmine oli füüsiliselt kerge, kuid ema surma tõttu psühholoogilisel raske, siis nüüd olid lood vastupidised. Hommikused iiveldused olid peaaegu lõpuni ja õhtuti ma oksendasin. Olin jube väsinud kuni umbes pool rasedusest sai mööda. Tulin töölt koju, läksin magama, siis toimetasin ja magasin öö veel südamerahuga otsa. Kogu nende uuringute virrvarris osutus positiivseks triple testi tulemus – risk downi sündroomile 1:112-le. Seisin Õismäel bussipeatuses, kui ämmaemand ütles, et homme kohe arstile täpsemaid selgitusi saama. Olin väga vapper, kui mehele sellest telefonis rääkisin ja kuni koju jõudsin. Siis istusin laua taha ja nutsin korraliku peatäie. Mul oli Pelgulinnas väga tore arst, selline konkreente, kuid toetav. Ta selgitas põhjalikult riski olemust ning et see ei näita, et pisike kindlasti ongi haige. Samuti rääkis lootevee analüüsist, kuidas seda tehakse ja sellega kaasnevatest riskidest. Muidugi ma tegin selle. Tahtsin teada. Vastuse saamine võttis aega kolm nädalat. Oli jõuluaeg. Üritasin sellele pidevalt mitte mõelda – muuta nagunii midagi ei oleks ju saanud. Vastuse sain telefoni teel ning kõik oli korras! Uhhh..... Ja teada saime ka, et taas on perre poissi oodata - see on kindlamast kindlam.
Kuskil 37 nädala paiku hakkas mu nahk, tallaalused ja peopesad sügelema viisil, mida ma ei pidanud enam normaalseks, ja olles lugenud, et see võib viidata maksaprobleemidele, läksin ennast erakorralisse näitama. Pandi koheselt haiglasse ja olin seal kohe terve pika nädala. Rohtusid sügeluse vähendamiseks ja maksaprobleemide leevendamiseks võtsin kuni raseduse lõpuni. Veel saadeti mind diabeediõe juurde kahtlusega rasedusaegsele diabeedile. Seal konsultatsioonis ära käinud, pidin nädal aega iga päev teatud aegadel mõõtma veresuhkurt (ja jälgima ka oma söömist). On täiesti inimese loomuse vastane ennast ise väikese nõelakesega torkida, et kätte saada testribale veretilgake. Diagnoos kinnitust ei leidnud ning kõik rasedusaegsed mured on sünniga lahenendud nagu oli ka arvata. Haiglas olles tuli veel välja, et olen streptokokk-bakteri kandja (seda testi rutiinselt vist igale rasedale ei tehta) ja see teadmine olevat hea, sest siis pidavat sünnituse ajal ühe süstiga saama seda vältida beebile edasi kandumast.
Väike ime osutus päris suureks
Andreas otsustas siia maailma tulla päev enne viimast sünnitustähtaega (neid tähtaegu oli mul ka terve rodu). Öösel umbes kolme ajal ei lasknud valud mul enam pikali olla ja polnud kahtlust, et nüüd peaks see vist algama. Kuna olin endas üsna kindel ja veed polnud ära tulnud, üritasin rahulikult kohmitsedes veel viimased asjad kotti panna, vaadata, mida endale selga panna, lugesin natuke raamatut, mille kõik rasedad esmavisiidil kaasa saavad. Ja vahepeal natuke pabistasin ka, et nüüd see valus ooper siis tuleb... Mees ei suutnud ka rahulikult pikali olla, istus unisena diivanil ja küsis iga natukese aja tagant, kas hakkame minema. Läksime haiglasse umbes kuue ajal, valud olid sagedased, aga lühikesed. Sõbralik naisterahvas täitis all vastuvõtutoas paberid, ise rääkides, et kõik palatid on täis ja nad vaatavad, kuhu nad mu saavad paigutada. Palvele istuda ma vastasin, et parem seisan – valud ei lasknud enam mõnusalt toolil lösutada. Sünnitustuppa ma kohe ei saanudki, oli vist mingi protseduuride vms tuba – igatahes oli seal suur kott, kus otsas lösutada, ja voodi. Saatsin mehe koju Sven-Eerikut lasteada viima, pärast mida ta tagasi tuli. Haiglasse jõudes oli avatus 5-6 cm, seega hirmus pikaks ei tõotanud sünnitus minna. Aga oli väga-väga valus, kuigi kõik kestis kokku tõesti vähem, kui Sveniga. Kui veel käia suutsin, koliti mind peagi ka sünnitustuppa üle ning ämmaemand oli peaaegu kogu aeg mu juures. Seega – järeldasin – ehk ei lähe enam kaua. Proovisin küll palli peal olla, küll järi peal asendeid, aga lõpuks tegi ämmaemand ettepaneku voodisse pikali minna ja nii ta siis ilmavalgust nägigi. Pidev tita südametöö kuulamine ajas mind vahepeal küll lausa vihaseks, aga kuna ma selleks pikali ei pidanud viskama (nagu esimese lapsega, jube vastik!), siis ma proovisin mitte lasta annast häirida. Olin vahepeal päris paanikas ja peaaegu nutsin valu pärast, kuid rahulik ämmaemand juhendas, kuidas valude vahepeal jõudu koguda, rahulikult hingata ja see andis jaksu uueks valuhooks. Ühe valuhoo ajal avati veed ning veel mingil hetkel tehti lahklihalõige. Ja siis ta oligi olemas – väike ime!
Andreas sündis 01. juunil kell 10.46 ja minu üllatuseks oli 4300 g raske ning 53 cm pikk. Üle kilo suurem kui Sven-Eerik! Platsenta sündimiseks süstiti mingit rohtu ning siis õmmeldi lahklihalõiget, mis mul ka Sveniga tekkis. Õmblemine oli seekord kuidagi eriti vastik. Ja kui arst pärast seda vajutas veel kõvasti igale poole kõhule (ilmselt oli see vajalik), tekkis tahtmine kellelegi äsada. Aga poisipõnn oli seni puhastatud ja issi kätte antud, kes oli vapralt terve aja minu kõrval. Esimesest sünnitusest karastununa, ei laskunud mees minu kisamisest ennast segada ja pakkus oma kohalolemisega mulle suurt kergendust ja lohutust.
Teisel päeval, kui lastearst tuli Andrease südametööd kuulama ja teda üle vaatama, avasti, et südames on kahinaid. Ka oli ta nahk ja silmavalged kollased. Arst oli väga sõbralik ja rahustas, et südamega peaks kõik korras olema. Seda võib põhjustada see sama minul avastatud bakter, mis lapsele üle kandus. Laps viidi kolmeks tunniks südamemonitori alla südametööd jälgima ja õhtul kuulasin südamevärisedes, mis saab edasi.
Paaril esimesel päeval ja ööl sai laps kolmetunniseid tilguti-protseduure. See tähendas, et ta oli minu juurest ära samal korrusel intensiivi poolel õdede silma all. Siis sain ta tunniks endale ja jälle sinna tagasi. Seal tohtis teda vaatamas käia ja mind kutsuti, kui ta väga rahutu oli või nuttis. Nagu sellest vähe oleks, ei tahtnud ka rinnapiima tekkida. Laps ei võtnud kaalus juurde (aga kaaluti enne ja pärast iga söötmist!) ja talle anti lisatoitu. Lisakas tilgutile sai ta määratud kellaaegadel antibiootikumisüste. Väikese käekese ja hiljem jalakese peal oli selleks kanüül. Nii tühja tunnet, kui siis, kui üksinda esimestel päevadel palatis istusin, tundsin vast siis, kui esimene laps pooleks päevaks lasteaeda läks ja ma üksinda tühjas kodus mõtlesin, mida teha või kuidas olla. Olin just saanud hakkama suure asjaga , väike ime oli sündinud ja ta ei saanud minuga olla. Saan natuke aimu meie emade tunnetest, kes sünnitasid aegadel, mil lapsed kohe kuskile ära viidi. Mees ja vanem poeg käisid meid vaatamas ning kui ma esimesel päeval käisin vahepeal tualetis, et nuttu varjata, siis teisel päeval ma seda enam varjata ei suutnud ning nutsin palatis. Ma pole oma meest enne sedasi istumas näinud nagu sel päeval – voodiserval, vanem laps kaisus, näos suur kurbus ja silmis paar pisarat mõtlikult kaugusse vaatamas...
Kuigi rinnapiima hakkas juurde tekkima alles neljandal päeval pärast poja sündi, läks endal olemine natuke paremaks juba kolmandal päeval, kui laps öösel sai minu juures olla ning pärast seda ka juba päeval, sest tilgutit ei olnud enam vaja. Kuna nad on nii pisid, siis tilgutatakse lahust korraga väga väikeses koguses ning seetõttu võtab see meeletu aja. Käisime teatud aegadel rohtu saamas. Pärast kahte ööd perepalatis kolisime ülakorrusele ema-lapse palatisse (samuti omaette) ja elu hakkas natuke ilusamaid värve võtma. Mees oli mulle toonud arvuti ja kuna Andreas oli väga hea magaja, siis üritasin oma aega sisustada arvutiga ja lugedes. Minu mehed käisid meid iga päev vaatamas. Mehe peale jäi kogu selle pika 6 päeva jooksul vanema poja eest hoolitsemine, õhtune söögitegeimine ja lasteaeda viimine-toomine.
Sain jutule kahe kõrvalpalatis oleva emmega, kellel olid samuti suure sünnikaaluga pojad. Ühel poisil oli samuti bakteriga võitlus pooleli, teine oli sündinud keisrilõikega ning olid ka väikesed probleemid, et veel koju ei lastud. Aga siis, kui olime täielikult harjunud haigla rutiiniga, kuid ikkagi lootes, et peagi saame oma kodu seinte vahele, tuli hommikul rõõmsameelne lastearst ja ütles, et nüüd pole muud, kui kojuminek. Seni kui tema pabereid korda ajas, pakkisin kokku asjad ja panin meid riidesse. Me saame koju!! Liftiga alla ja õue! Pärast seda, kui olin nii pikalt sees olnud, oli õuesolek nii mõnus.
Mis siis muud, kui kasva!
Suvi oli tänavusel aastal superilus - selle maailma ilu nägemiseks ütlemata tore aeg. Nüüd on meil muidugi raskusi kombeka selga saamisega, sest ilmselt kutt mõteb, mille pagana pärast seda veel vaja on! Mitu kuud sai ju niisama "ringi lipata". Andreas on olnud naeratav ja terve kutt. 3-kuuselt oli ta 7290 g raske ning 64 cm pikk. Jaksu meile ja head kasvamist Andreasele!