Emalt saab laps
toidulaua ja lusika,
kui ta on kraps -
kalli-kalli ja musi ka.
Emaga selgeks saad
numbrid ja tähed -
kuidas sa muidu
kooligi lähed.
Emalt saab kiita
ja emalt saab laita.
Keegi sind nii nagu tema
ei aita.
Emalt saad jäätist
Ja kommile lisa.
Muide - ta sulle on
valinud isa!
Emalt saab abi
ilmatu muhuga -
arstki ei oska nii
ravivalt puhuda.
Midagi lastelt
saab siiski ka ema -
lasteta ema ju
polekski tema!
Kolmas eluaasta.
On juulikuu lõpp. Aasta 2006. See on aasta, kui minul möödub kümme aastat keskhariduse omandamisest Suure-Jaanis. Aasta, kus esimest korda külastab Eestit Elisabeth II, Ameerika Ühendriikide president ning kodumaa saab uue presidendi. Aasta, mille lõpus ootas meid suur pakkimine – nii kokku kui lahti – ja kolimine uude kodusse. Suured muutused meie elus…
Sven-Eerik on nüüd kaheaastane! Mul on kuidagi imelik istuda ja vaadata, kuidas ta oma suuremate ja väiksemate autodega mööda põrandat ringi põristab, mulle aeg-ajalt midagi näitab, ise hüüdes „Emme! Emme!”. Palju ju pole möödas ajast, kus ma pidin istuma ta juures põrandal ja temaga koos mängima, näitama, mida ja kuidas võiks teha… Nüüd ta siis teebki kõike seda ise ja palju enamgi veel…
Svenile meeldib väga Männi pargis mänguväljakul käia. Seal on laste jaoks ehitatud väga toredad mänguväljakud ja ühel suuremal, kus on palju kiikesid, ronimiseks rong ning ronimismaja, liivakookide meisterdamiseks mitu liivakasti, me pidevalt käimegi.
Päikesekaitseks paneme mõlemad pojaga prillid ette (nagu emme nii poeg ju!) ja siis nõuab Sven kiikuma ning suurt hoogu.
Issi on hommikul tööle läinud. Umbes tunni möödudes sätime meie ka ennast 2a 1k vanuse Sveniga õue mänguväljakule minema. Lukustan ukse ja põnn teatab nagu tavaliselt väga kavalalt: „Emme opaa!”. Ma siis vaatan ka kavalalt talle otsa ja küsin: „Mis siis saab, kui emme ei jõua sind opale võtta?” See pole aga probleem, sest Sven teatab „Issi!!!” (andes sellega mõista, et sellisel juhul siis issi võtab opale).
Pärast peaaegu aastast välismaal elamist ja eemalolekut sõpradest-sugulastest on need viimati nimetatud just väga oluliseks saanud. Üle hulga aja ja Sveni jaoks päris esimest korda nii pikka aega ehk kaks nädalat olime maal minu tädi juures. Oli mõnus suvi, soe ja päikeseline.
Siis, kui poeg sai mõni kuu üle kahe aasta, rääkis ta pidevalt, et tahaks uuesti maale minna. Ja mõeldud-tehtud! Nelja või viie aasta jooksul käisime taas metsas seenel. Põnn muidugi ka kaasas ning kuna metsas teatavasti jalutuskäru jaoks teid pole, siis tegi ta vapralt ise tipa-tapa ning pidas mõnetunnise kõmpimise ilusti vastu. Seened said pärast kupatatud ja marineeritud, enne purki panemist muidugi natuke ka soolaga söödud. Veel panime purki kurke ja kõrvitsasalatit, sorteerisime ära kartulid, ladusime puid õues kuuri alla jne jne.
Svenil oli muidugi vahva, et suur õu jooksmiseks, kiik omas hoovis, suur must koer, keda kallistada pidevalt, tädi Aili ja tädi Viivi (minu täditütred), väike Kristin ning natuke suurem Kevin (noorema täditütre lapsed), süsimust notsu ja kanad, lehmad ning saunaskäimised.
Paraku juhutus ka selliseid asju, mis tegid meele kurvaks. Kuni siiamaani oli emme valvas silm suutnud ennetada väikese rahmeldaja igasuguseid põletusi. Kuid ühel õhtul see siiski juhtus ning esimene põletus tulise pliidiukse käest oligi saadud. Muidugi oli nuttu palju, kuid kui esmaabi antud, tuli uni hästi ning ville ega midagi muud sellist hullemat asjast ei arenenud. Ühel päeval aga võttis poeg akna alt pihku uimase herilase, arvates, et see on kärbes. See muidugi nõelas teda ja pöial läks paiste. Taas esimene kord, kui sai nõelata.
Sügise või millegi muu süü tõttu tuli kahjuks vasakusse kõrva põletik. See oli viimase maaloleku nädala neljapäeva hommik, kui laps ärkas ülesse silmnähtavalt õnnetuna. Kui ta tavaliselt vudib kohe mängima, on väga rõõmus ja teotahteline, siis seekord ta ei tahtnudki niiväga voodist välja tulla. Silmanurka valgusid pisarad ilma igasuguse jonni või nututa ning pidevalt kõrva katsudes ütles, et on ai-ai. Ei aidanud muud, kui suruda ennast kohaliku perearsti vastuvõtule. Kes oli aga väga lahke ning lapsesõbralik. Vaatas kõigepealt mängukoera kõrvu, siis Sveni omi. Põletik oli ning lasknud veel vereproovigi teha, määrast antibiootikumi ravi. Mida me ette ei osanud karta: mingist ainest tekkis kahjuks nahale sügelev lööve ning lapsele ei andnud see üldse rahu. Kui antibiootikumi kuur sai läbi, asendus punane lööve nõgesetõvega. Kuplad sügelesid väga ja ostsime apteegist käismüügist allergiarohtu.
Mis mind aga väga ebameeldivalt üllatas ja arstinduse mu silmis taas madalale tõukas, oli järelkontroll polikliinikus kõrva-kurgu-ninaarsti juures, kuhu meie oma perearst meid suunas. Arst oli vanem vene naine, kes ilma igasuguse sissejuhatuseta sikutas last kõrvust, et kõrvu kontrollida, samamoodi ka mulle mitte midagi lausumata pistis põnnile ninna mingi instrumendi, millega nina uurida ning vägisi oleks vist ka kurku surunud selle asjanduse, millega kurku vaadatakse, aga kohe ei teinud laps suud lahti. Mind teeb vihaseks ja kurvaks see, et mina räägin alati lapsele, mis juhtuma hakkab, kuhu me läheme, mida teeme. Laps ei ole ju loll, ta ei ole tühi koht ega nukk nagu praegu see reklaamlausegi ütleb. Esimest korda sellise arsti juures ning too ei vaevu sõnakestki poetama. Polnud tal inimesi ei enne ega pärast meid ootamas ka. Samas väikese koha sõbralik perearst, kes meid ilma igasuguse registreerimiseta oma inimestele vahele võttis, leiab aega uurida koera kõrvu, et laps ei kardaks. Näpuotsast vere võtnud tädi uudistab samuti mängukoera ning suts saab nagu muuseas tehtud kui ta lapsele oma laual olevat vahvat mänguoravat näitab. Kuid mingit ravi rohkem vaja pole ja loodetavasti ei satu me selle kõrvaarsti juurde enam kunagi.
Tavatult sooja oktoobrikuu eelviimasel esmaspäeval läks Sven-Eerik esimest korda lastesõime. Ta oli siis saamas peagi kaheaasta-kolmekuuseks põnniks. Ta oli asjalik ning minu jaoks ikka veel harjumatult arusaaja kõikide asjade koha pealt, mida talle lihtsalt ja rahulikult seletada. Väga mänguhimuline, natuke teisi juhtida tahtev, üsna väheste jonnituuridega. „Kohutav kahene” Sveni kohta küll öelda ei ole saanud.
Otsus sündis küll vaata et üleöö, kuid koha valimine ei olnud sugugi mitte uisapäisa. Käisime koos pojaga lasteaeda ennem ikka üle vaatamas ning mina uurisin kõike täpsemalt, samal ajal kui põnn ilma igasuguse kartuseta kohe autode kallale asus. Kuid laste päevahoiu koht ise asub Nõmmel eramajas ning ongi ka eralasteaia tüüpi. Neil on oma mõnus hoov liivakasti ning kiikudega, lapsed on kõik ühtemoodi tilluksed ning neid on vähe. Maksimum võetakse neid kuni kümme. Mul on algusest peale olnud rahulik ja turvaline tunne, usaldus tekkis nagu ka koheselt. Sven läheb hommikuti ka hea meelega, kuigi muidugi on natuke nukker, kui me ära läheme. Samas pole ta kunagi päris õnnetult nutnud ning selle üle on hea meel. Sellise otsuseni viis meid aga tunne, et tal oli minuga koos kodus natuke juba igav. Et ta hea meelega tegutseb omasuguste seas (näiteks mängutubades ja mänguväljakul). Ja loomulikul pikemas plaanis lähen mina tagasi tööle.
Alguses on väga imelik olla kaks, kolm, neli tundi ilma lapseta. Linna peal liikudes käiks nagu püüdlikult sellise näoga, et ma olen tegelikult ema ka, lihtsalt hetkel on mu laps teiste omasugustega mängimas… Seda enam, et ma isegi mitte alateadlikult ei ole oodanud seda aega pikisilmi, et millal laps läheks lasteaeda ja ma saaks ometi tööle. Kui ka vahel on olnud raske, siis käisin ise lapse juurest ära, jättes ta issi hoolde. Seega on lasteaiaga vaja kohaneda nii minul kui lapsel kui ka abikaasal. Mina saan taas „iseseisvuda”, samas ei käi ma veel tööl, seega on mul jaksu õhtupoole lapsele täielikult pühenduda ning sellega tema kohanemist kergemaks teha. Hommikuti viib issi põnni aeda ning mina lähen pärast järgi. Sõidame koju bussi ja trolliga ning see võtab umbes pool tundi. Kolme nädala jooksul on igal kojutulemise korral mult pulgakommi nõutud. Seda on ta ka saanud, lubadusega, et õhtul peseme hoolega hambaid. Mis saab ka alati täide viidud.
Üldiselt tundub, et Sven on kiire kohaneja. Ta ei võõrista võõras kohas, ei istu süles tükk aega, ei karda teisi lapsi ega jääda teiste hoida. Kui ka tundub, et kõik peaks sujuma, ei tea sa ikkagi ette, kuidas tegelikult läheb. Ja emasüda valutab ikka, olgu siis, kas sõime või aeda minek on natuke nagu kohustuslik või esialgu täiesti vabatahtlik. Ja eks vanusest sõltub ka ikkagi palju.
Kasvatajad peavad teda asjalikuks ning mänguhimuliseks. Esimesel päeval elasid nad üle suure õnnetu nutuhoo, kui pidid väljast tuppa tulema ning laps oli sunnitud loobuma kiikumisest. Pärast sellist üleelamist pidid nad kõigega juba toime saama. Ka tuli jutuks, et lapsel on olemas baasturvalisus ehk et ta on olnud vast piisavalt meiega kodus, et teada ja tunda, et me tuleme talle alati järgi, armastame teda ka siis, kui ei ole kogu aeg koos. See aitab tal toime tulla. Ka oleme kohe algusest rääkinud, et emme käib ka tööl sel ajal, kui tema mängimas on. Sest see, et issi tööl käib, on tal juba ammu teada. Seega on tal kergem mõista, et ka emme käib tööl, mis siis, et ma praegu seda veel ei tee. Kuid peagi see aeg ei tule.
Soojale oktoobrile järgnes 2006. aastal peaaegu koheselt lumesajune novembri algus. Sügist oleks olnud nagu vaid paar päeva, kus sai lehtede sees jalgadega sahistatud ning põnn hüppas rõõmsalt oma punasevärviliste pallipiltidega kummikutega veelompides.
Pärast seda aga polekski olnud nagu talve. Pidevalt kallab vihma ning soojakraade on kuni 5-6-ni. Lund ei olnud jõulude ega aastavahetuse ajal. On rekordiliselt soe talv.
Sven põdes läbi tuulerõuged. Olime kaks nädalat kodused, millest üle nädala tubased. Täpid ikka sügelesid ka, kuigi tegime nad ilusti roheliseks, et lapsel natukenegi kergem oleks.
Pärast suuri planeerimisi jõudis detsembri keskpaigas kätte ka aeg, kus saime kolida oma uude kodusse. Senisele 2-toalisele korterile Mustamäel leidsime ostja üllatavalt kiiresti, kuigi kinnisvara turul oli madalseis, vanu kortereid palju ja odava hinnaga, ostjaid aga vähe.
Uus 4-toaline, avar sauna ja suure avatud köögiga korter Harku vallas ei tahtnud aga kuidagi valmida. Asju ühest punktist teise aitas tarida kolimisfirma ja seda eelviimasel päeval enne vana korteri üleandmise tähtaega. Olime seda päeva oodanud aasta otsa! Olime korteri broneerinud ajal, kui valmis oli vaid vundament ja kinnisvara turul läksid uued veel isegi mitte vundamenti omavad korterid nagu „soojad saiad”. Lapsele rääkisime sellest ka muidugi pidevalt, võtsime teda sageli valmivat korterit vaatama, kolimise päeval tegime koos „aidaa” vanale korterile ja ütlesime „tere” uuele… Mulle tundub, et Sven kohanes kiiresti ja ilma erilise vaevata võttis omaks, et see on nüüd meie uus kodu. Meid painas alateadlikult see, et palju oli vaja teha, asjad lahti pakkida, kõik oli pilla-palla ja laokil. Poega see ei häirinud. Tal oli ruumi sõita oma auto ja rattaga! Muidugi oleme me ise ka tegelikult väga rahul, kuigi kodulaen rõhub meid nüüd kaua-kaua. Asjade lahtipakkimine ja neile koha leidmine on väga stressirohke ülesanne. Ka on täiesti igavikuna tunduva aja jooksul vaja teha või lasta teha tuhat ja üks pisikest või suuremat asja: köök paika panna (kusjuures elektri- ja san. tehnilised tööd peab tellima kelleltki teiselt), kamin valmistada (kusjuures maalritöid nad ei teosta), valida kardinaid ja kardinapuid ning ruloosid kui aknad on kõik laest maani ja nii ebastandardselt suured kui veel olla annab, paigutada lilli ning mööblit, valida nagisid ja lampe, arvestades sellega, et laed on kaldu ning iga lampi ei saa siis osta...
15. jaanuaril 2007. a. asusin ma taas tööle. Ausalt öeldes ei kutsu mind töö üldse. Ehk teisisõnu ma ei taha tööle tegelikult tagasi minna. Olles aga normaalne ratsionaalne täiskasvanud inimene, saan aru, et meie elu on sisse seatud, poja on harjunud lasteaias käimisega, ka on kergem kanda siis laenu ja muude maksude koormat. Seega on õige naasta tööle. Ka plaanin minna autkooli, et saada ka juhiload ja siis on mul rohkem vabadust ise liikuda ning vajadusel viia-tuua poega vms Praegu sõltume kõik ikkagi abikaasast ning ei kujuta ette, mis saab siis, kui ta on näiteks haige. Või peab minema komandeeringusse. Paari kuu pärast peaks nägema, kas minust saab autojuhti või mitte.