Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod.
Väikestel lastel on veeselged silmad,
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed...
Suur ootamine.
Meie pere „suur ootamine” oli igati planeeritud. Lihtsalt jõudis kätte see „õige aeg” ja nii saigi pisike tegelane tulemiseks loa. Igal ootajal on omad hirmud. Kes mõtleb, kas kõige viimaselt riiulilt asju võib alla upitada, kes juurdleb, kas sporti võib teha....Meie hirmud on juba aga ununenud. Kõige suurem hirm - kas laps on terve - ei kao aga enne, kui ta on sinu kätele pandud (õigemini küll rinnale) pärast suurt ja rasket tööd.
Poja ootamise algus sattus raskele ajale. November 2004, minu esimene raseduskuu - minu ema jäi äkki ja ootamatult voodisse ega suutnud enam tõusta. Ja novembri lõpus, pärast mu abikaasa sünnipäeva, viisime ta haiglasse. Ja olgugi, et vahepeal oli tal juba hulga parem, haiglast ta rõõmsal meelel ja paranenuna enam koju ei tulnud.
Kord juhtub nii, et ema läheb ära
ja teda hoida enam sa ei saa.
Jääb kodu tühjaks,
päike kaotab sära...
20. detsembri varahommikul, pärast haiglas veedetud eelmist päeva, mil ema enam ei suhelnud ja kus tema voodi ääres tema käest hoides olin saanud oma nutud kõik ära nutta ning kõige eest andeks paluda, isegi teadmata, mille eest siis - helises telefon ja ma teadsin, mis sõnumit ma kuulen. Oli laupäev ja me ei olnud ööseks sõitnud koju, vaid jäänud Tartusse öömajale.
Matsime ema külmal detsembrikuul päev pärast mu teise-jõulupüha-sünnipäeva. Enne muidugi sagimised, korraldamised ja....väikese kutsu magamapanemine... Teadsime kohe, et see on kõige parem, aga ikka petsime end arutades, et ehk oleks muid võimalusi. Loomaarsti sõnad, et koer on juba vana ja seda on näha silmadest - varsti ta ei oleks ehk enam näinudki - määris natuke leevendavat salvi meie valusale haavale. Nutsime mehega nagu väikesed lapsed koera juures ja teda mattes. Maa oli külmunud ja kivikõva. Veel samal õhtul sõitsime tagasi Tallinna, sest ei tahtnud jääda mälestustest tulvil majja, mis nii jõhkralt oli saanud tunda surmalindude lendu.
Seega, selle külma ja kõleda ja kurva detsembriga sai selgeks, et väike tegelane, kelle elu alguskuudel emme väga kurb oli, ei kohtu kunagi oma teise vanaemaga, ning vanaema ei saanudki teada, et uus elu on alguse saanud.
Igal asjal on oma miks ja mispärast. Meie ainult ei tea seda alati. Uus elu saab alguse ja keegi lahkub jäädavalt... Oma pisikest imet kõhus kandes ja tundes ennast ikka kindlamini, kui kellegi silm mu üle valvab, käisin sellele kõigele esimest korda kinnitust saamas arsti juures umbes 8. nädala paiku. Iga ootamise hommik sai alguse tualetis-käigust ja teadagi, miks. Aga ööd olid rahulikud ja magasin nagu nott. Iiveldus suutis mind saata ka veel üsna lõpuotsas, aga ma olin sellega nii harjunud, et see polnud probleem. Enesetunne keeras aga väga kehvaks, kui ma kohe, kui silmad hommikul lahti lõin, midagi süüa ei saanud. Söögiisu oligi meeletu, aga kaal ei tõusnud õnneks meeletult. Ja tähtaeg muudkui nihkus ettepoole: hakkas peale augusti keskpaigast ja lõpuks jäi pidama esimesele augustile.
Sveni kõhus kasvamise aeg ei olnud raske. Kui mitte arvestada hingevalu ja palju mõtteid-meenutusi ja meeletut igatsemist oma ema järgi. Kõht kasvas nagu vaja, minu enesetunne oli hea. Esimene ultraheli, kus koos mehega käisime, ei näidanud muidugi sugu. Ja jättis pisike mees selle saladuseks ka järgmisel korral. Mille peale kõik korrutasid, et no siis on ikka tüdruk, et häbelik! Tühjagi! Kui jäin töölt ära koju - oh milline õndsus ja igavus - käisin korra nädalas ujumas. Oli vist esmaspäeva hommikuti. Mees käis jõusaalis, võttis mu kaasa, pärast tõi koju tagasi.
Tagasi vaadates tundub, et olin üsna ratsionaalne beebiasjade ostja. Ehk siis enne sünnitust sai koju toodud kõik, mis oli suurem nagu voodi ja vanker ja turvahäll, aga ka muidugi mõned armsad riided. Kojutoomise-riided aga ostis mees kojutulemise päeval. Ja veel hiljemgi, mõne kuu vältel, sai ta poes käia põnnile mõnda pluusikest ostmas. Vaid vist mõni üksik ese jäi lapsele selga panemata, kuna ta kasvas kiiresti ja lihtsalt ei jõudnud enne kui juba oligi välja kasvanud.
Suur valu ja suur rõõm.
Oli esmaspäeva hommik, 26. juuli 2004. aasta. Olin rasedust nautinud juba 38 nädalat ja lisaks mõned päevad peale. Käisin ujumas ja rääkisin telefonis töökaaslasele, et mul on väga hea olla, ei hakka veel kuhugi ma minema :) Ja siis, kell kolm päeval, läksid looteveed ja ujutasid üle terve meie 2-taolise korteri elutoa põranda. Abikaasa, kes muidugi tahtis tulla minuga kaasa ja keda mina muidugi kaasa tahtsin, pidas parasjagu puhkuse esimest päeva (eks rehkendasime, et siis ka põnn sünnib ja saame kõik koos olla, aga nii täpset ajastamist ei osanud arvata). Seega panime asjad kokku ja läksime Pelgulinna sünnitusmajja. Jätan siinkohal vahele igasugu praegu nii tähtsusetuna tunduvad protseduurid.
Laps ei tahtnud veel sugugi tulla. Meil oli hea olla, lugesime õhtul Postimeest, kuulasime kuidas keegi suurtes valudes oli ja varsti lapse nuttu ja õnneliku isa tasast rahustamist...Ühesõnaga, mees saadeti koju magama ja mina jäin ööseks sinna sünnituspalatisse. Kus oli väga ebameeldiv magada, sest keegi sünnitas ja mul oli pealegi kogu aeg tunne, et kukun sellest voodist alla täies oma suure kõhuga.
27. juuli hommik tervitas mind valudega. Ja mehe kamandasin ka tagasi enda juurde. Pudelist veest jäi muidugi väheks ning tahvel šokolaadi kulus hommikupoole küll marjaks ära. Raske oli, sest emakas ei teinud oma tööd nii nagu ette nähtud. Sain peagi tablette keele alla ja kõige lõpuks selletõttu ka midagi tilkuma käsivarde.
Aga assa mait! Küll oli ikka valus. Poole päeva peal saatsin mehe uurima, kas vanni ei saaks natukeseks minna. Ja seal ma siis valutasin pea paar tundi ja aeg lendas õnneks kiiresti. Ämmaemand hoidis siis väga tihedalt mul silma peal ja kuulas sageli põnni südant. Ja ikkagi pidin mõnusast veest välja tulema, sest hea on seal olla küll, aga koos kergema tundega lahtub imeaeglaseks ka sünnitegevus, mis aga pole venima jäädes hea pisikesele, keda pikisilmi välja oodatakse.
Enne, kui ime sai teoks ja üheksa kuud kasvanud pojake sai emme rinnale, oli tunnike tõeliselt rasket tööd ja suurt valu. Ka lahklihalõige tehti, et temal oleks kergem välja pääseda. Aga siis ta oligi meie seas olemas: üleni koos ma-ei-tea-millega ja nii armas ja kõik varbad ja kõik sõrmed olid olemas ja oli pojake!! Pikad mustad juuksed peas! Ja suur töö sai tehtud. Kell oli 16.40. Lapse sünni hetkeks olid katted akendele ette tõmmatud ja oli mõnusalt hämar. Pärast mõningast rahunemist sellest suurest tulemisest võeti pojake mu rinnalt, anti issi suurtesse kindlatesse kätesse ja nii nad läksid lastearstiga teda kaaluma-mõõtma-puhastama. Ja mind õmmeldi taas kokku, sätiti inimväärsemaks. Olin suure tööga hakkama saanud ja tundsin end ka täpselt sedasi. Et olen ikka väga tähtis küll. Ja megaväsinud.
Siis muidugi oli pojale vaja rinda pakkuda. Sain ise süüa ja pärast mõnetunnist lesimist sünnituspalatis võisin lapsenääpsuga istuda ratastooli ja täiesti värske issi sõidutas meid õe juhatusel alla oma palatisse. Kuna perepalatid olid sellele juulikuu õhtul kõik hõivatud, jäin ööseks pojaga kahekesi ema-lapse palatisse. Issi saatsime koju magama. Enne käisin veel pesemas ja vesi ja šampoon pole iial tundnud nii mõnusana. Istuda otse potsti! ma ei tohtinud mõned nädalad. Aga muidu oli enesetunne hea.
Põnn tukkus oma voodikeses, mille külje peal oli silt ESS VALVAB!
Suur vastutus.
Olen hakanud mõtlema, et tegelikult ei kujuta „ootajad” ehk siis tulevane ema-isa ikkagi endale ette, milline saab olema elu koos pisikesega. Ja arvatavasti just siis, kui lapseke on peres esimene. Nalju teemal „nüüd ei saa me aasta otsa öösiti magada” võib küll teha, aga tegelikult tabab kõige muu kõrval lapse saabumisega su ellu ka suur vastutus.
Alles siis, kui paar päeva haiglas on möödunud ja sa astud õhetavana, suur varandus kätel, üle oma korteri läve, mis äkki tundub olevat nii väikeseks jäänud, paned väikese tuduva või maailma piiluva pambu voodile, harutad ta lahti...alles siis tajud, milline vastutus lasub teil - vanematel - et tillukest saaks inimene, kes siis, kui ise saame vanaks, ei oleks ära unustanud teed meie juurde. Kes ei ütleks kunagi, et tal polnud pisaraid, et nutta ema haual, sest lapsena ta nuttis üksinda ja kaua (R.Rimmel). See suur sõltuvus emast rõhub nagu kivi kaelas ja ainult nutmine toob emale alguses kergendust. Sest sa tead, et pead saama hakkama ja saadki. Saadad issi ostude-nimekirjaga poodi ja vaatad ise väikest põõnavat mees, kes on käed pea kõrvale tõstnud, naeratab sulle unes ja vajab tohutult hellust ja armastust. Et tulevikus oskaks seda ise jagada.
Suur ja tähtis esimene aasta.
Esimene aasta on väga tähtis aasta. Nagu ka iga järgmine. Aga esimene aasta on oma moodi väga raske ja väga rõõmurohke aasta. Sest laps nõuab tohutult energiat, aga ka areneb tohutult. Väikesest tillukesest inimesehakatisest, kes liigutab käsi ja jalgu, aga ei suuda ise teist külgegi keerata, saab esimese eluaasta lõpuks lapseraas, kes istub ja heal juhulka astub, kes saab paljustki aru, kuigi ise veel ei ütle eriti sõna sekka, ning kes ka esimese tähtsa aasta lõpuks pole ära suutnud avastada pooligi asju siin maailmas. Kes väljas vaatab suurte silmadega koeri ja punaseid kibuvitsamarju, kes tonkab sõrmega kanalisatsioonikaevukaanes olevaid augukesi, hoiab kindlalt kinni su käest ja lõunaunne jääb ikka veel süles istudes ja kiiktoolis kiikudes.
Esimese eluaasta alguses on pojake nagu puhas leht. Sa hakkad teda vormima ja vormid ennast tema järgi. Kõigepealt loodad, et ta on ikka terve, siis mõtled, et peaasi, et ta ikka ööd ja päeva segi ei ajaks, siis, et tal poleks gaasivalusid, edasi mõtled, et ikka rinnapiima jätkuks. Siis arutad omaette, kuidas ja mida talle lisatoiduks pakkuda, mõtled, et peaasi, et hambad tuleksid kergelt ja ei teeks valu... See on see emade-isade saatus, muudkui mõelda, avastada, loota ja kasvatada. Kuskil selle vahel jõuad mõelda ka, et kas põnnil ikka on riideid piisavalt, et mähkmevaru ei lõpeks ja et külmkapis oleks ikka midagi, millest endale süüa teha.
Kohe alguses saab selgeks, et pisikese kõrvalt ei jaksa kõike teha nii nagu enne. Ja siis sõltub juba inimesest, kui kergesti ta selle suure tähtsa teadmisega lepib ja millise kergusega suudab tänaseid toimetusi homse varna visata.
Esimesed kuud ei olnud kerged. Sest Svenil olid suured gaasivalud ja ta nuttis pea iga õhtu vaata et mitu tundi. Päeval magas ta vaid 10-15 minuti kaupa ja kõige meelsamini kõhuga vastu emme või issi kõhtu. Õnneks oli ta kuni 6. kuuni rinnapiima-laps, seega polnud tema söögiga muret. Enda omaga aga alguses küll, sest mida polnud, oli aeg. Mingi hetk otsustasime, et on parem, kui issi magab elutoas ja meie põnniga jääme magamistuppa. Nii saab mees välja puhata ja ei ärka iga krõbina peale. Nutsin sel esimesel õhtul, et olin sunnitud valima kahe kõige tähtsama mehe vahel ja pagendanud oma abikaasa meie voodist elutuppa diivanile.
Meie 2-toaline korter, mis enne oli piisavalt suur, muutus aga äkki kuidagi väga väikseks. Elutoas oli lahti diivan, et poja saaks seal peal olla (tundus kuidagi imelik panna ta selili või ka kõhuli põrandale), ja mees magas seal oma uned, magamistuppa tekkis juurde lapse voodi, mis esialgu leidis küll tänuväärset rakendust igasuguste asjade hoidmise kohana. Ka ei saanud lapsevoodit panna oma voodi kõrvale ja võtta võre vahelt ära, sest ruumi selliseks paigutuseks polnud. Kummuti peal leidis koha pehme mähkimisalus ja seal juures askeldades pidi ukse kinni panema, sest muidu ei oleks sinna ligidale pääsenud. Muidugi riskis siis sellega, et kummuti kõrval oleval toolil asetsevad riided võisid tabatud saada väikese palja tegelase pissijoast. Vannituba, mille olime kunagi uhkelt lasknud kokku ehitada wc-ga, osutus äkki üsna ebamugavaks beebi vannitamise seisukohalt. Kui Sven oli veel väiksem ja käis väikeses vannis, tõstsime selle pesumasina otsa. Kui ta kasvas ja sai endale mu lapsepõlvekodust toodud punase vanni, siis mina üksi seda sinna otsa ja sealt taas alla tõsta ei jõudnud. Ka polnud kohta, kuhu last hetkeks panna, et mähkida ta rätikusse. Niisiis oli üksinda see beebi vannitamise-protseduur üsna vaevarikkas. Rääkimata sellest, et alguses oli suur hirm, et ta kaob käte vahelt vette või kukub maha või mida kõike veel. Ruumikitsikuse üle ei kurda me enam sellest ajast, kui Soome kolisime. Põnn oli siis 5-kuune.
Noore emana on alati väga oluline, millal laps midagi tegema hakkab. Millal keerama, millal istuma, millal uudistab mängukaare all. Nii ka mulle. Aga need ülimalt tähtsad näitajad said kirja Sveni beebiraamtusse, seega on nad kõik seal olemas. Tähtsad daatumid koos tibatillukeste käe- ja jalajälgedega, käepaelaga haiglast, fotode ja muu tähtsaga.
6-kuuselt hakkasin pojale pakkuma lisasööki. Minu ilus roosa ettekujutus, et ta sööb minu tehtud täiesti maitsetut lillakapsa- või kartulipüreed, osutus praktikas mitte teostatavaks. Seega lapse esimene lisatoit oli purgist tulev mustikapüree. Õnneks aga ei tähendanud see suurt eid kõigile „soolasele” ja aega läks, aga laps hakkas sööma erinevaid köögiviljapüreesid, siis lisandus liha jne. Kõik tulid sel ajal purgist, sest emme tehtud söök kohe mitte ei kõlvanud (mugavus oli ka muidugi vahva, aga mitte peamine). Putru ei söönud Sven tükk aega, mille peale Sveni isa muidugi torkas, et „nagu emme, see ju ka putru ei söö!” J Söömisega pole muresid olnud, kui välja arvata paar nädalat pärast haiglas olekut, kui ikka natuke muretsesin ka. Esimese eluaasta lõpuks oleme purgitoidust loobunud ja pojake sööb perega sama toitu, küll peenemal kujul.
8-kuusena tabas Sveni esimene haigus. Ja meid vanematena suur katsumus. Reisisime Tamperest lihavõttepühadeks vanaemale Põltsamaale külla. Öösel ärkasime ehmatusega selle peale, et lapsel oli raske hingata. Ka oli ta tulikuum. Palavik oli 39 kraadi kanti. Issi helistas hädaabi numbril, et saada juhtnööre, ja mina hakkasin last riidest lahti võtma, et tal vähem palavam oleks. Tegime kõik, mida soovitatud, ja saime seejärel natuke magada. Hommikuks oli selge, et lapsel kohe mitte ei lähe paremaks ja ka emmel oli väga kehva olla. Kutsusime põnnile kiirabi. Tulid väga kiiresti ja panid diagnoosi: kõriturse. Aitasid auru ja süstiga last, samal ajal kui mina nutsin kogu selle aja (kuigi lubasin endale, et olen lapse pärast rahulik nagu öösel suutsin olla), ja hiljem korjasin asju kokku. Meid viidi Tartu haiglasse. Ägedate infektsioonide osakond asub samas majas, kus oli olnud mu ema. Olime haiglas seitse päeva ja raskemat aega pärast ema surma polegi vist olnud. Esimese öö veetsime all vastuvõtus, kuna meid polnud kuskile panna!!! Aga laps magada ei saanud, sest tuled pandi põlema, kui keegi tuli, kõvad hääled. Ja ta oli ju haige. Hiljem palatit jagasime teise emme-lapsega, mis ka tekitas vähemalt minus suurt stressi. Koridori peale minna oli keelatud, seda ilmselt siis nakatumiseohu tõttu. Laps ei paranenud kiiresti, kandsin teda enamus aega süles (ta ei olnud ju ka enam nii kerge), kuigi endal oli ka palavik ja nohu-köha ja väga kehva olla. Aga lapse heaks teed kõike, tassid teda kasvõi terve päeva ja öö, kui see tal natukenegi magada aitab. Ka mees põdes nohu-köha-palaviku läbi ja jäi loomulikult Põltsamaale ootama, kuni laps paranes, et saaks tagasi Soome sõita.
Haiglas olles tuli välja, et lapsel on tagatipuks ka aneemia. Korra saadud rauasiirup pani aga lapse õhtul kaks tundi valust röökima. Õnneks kirjutati retsept teist tüüpi siirupile, mis ei põhjustanud kõhus valu. Aneemia ravi on pikk ja jääb kestma ka pärast esimest eluaastast. Et kõik rauavarud ikka ilusti täis saaks. Kõriturse vaevab last ikka veel aeg-ajalt. On lootus, et ta suuremaks saades „kasvab sellest välja”. Esimese aasta jooksul tuli põnnile suhu kaheksa hammast. Alguses ikka suure nutuga, vahepeal nagu märkamatult.
Juba varem olime mõelnud, et umbes aastavanusena võõrutan lapse rinnapiimast. Sest on kuidagi mitte-sobilik (just minu jaoks), kui laps hakkab rääkima ja astuma ning saab ikka veel rinda. Aga see õige aeg jõudis kätte umbes 11-kuusena, kui ma olin pidevast öösel luti eest olemisest nii väsinud, et elu hakkas vaikselt mõtet kaotama. Sest teatavasti väsimus vähendab suuresti kannatlikkust, milleta aga nii tillude juures kuidagi ei saa. Seega: kõigepealt jäid ära päevased korrad, siis öised. Suurt protesti ülesse ei näidatud, küll aga pidime 8 ööd väga sageli ärkama, et laps sülle võtta ja natuke kiiktoolis kiikuda ja siis ta magaski edasi. Pärast päevaste rinnapiima-kordade ärajätmist tabas mind õhtul aga meeletu vappekülm, peavalu ja halb enesetunne, rääkimata hirmust, et rinnad lõhkevad piimast. Ootasin esimest öist söötmist nagu pääsemist. Õnneks ei tulnud sellest rinnapõletikku. Kui ka öised korrad ära jätsin, olin juba targem ja ei lasknud asjal nii hulluks minna. Piim kadus aga üsna kiiresti.
Kui mõelda tagasi Sven-Eeriku esimesele aastale, siis kerge ei ole see muidugi olnud. On olnud väga väsitav, sest öösel ta sõi ikkagi kuni võõrutamiseni, alguses suured gaasivalunutud, mida on väga valus ja raske kuulata, siis haiglasolek... Aga on ka palju rõõme: poeg areneb ilusti, avastab maailma, on juba i s e ja seda on näha ka tema tahtmistest, naerab nakatavalt, teeb järgi kõiki nägusid...
Täpselt aastasel sünnipäeval olid tähtsad näitajad järgmised: kaal 10,77 kg ja pikkus 80, 3 cm.
Oktoober 2005
Tamperes
