3. märts
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama unistusest. Unistus viibida natukenegi aega kõigi võimaluste maal oli meie pere vallutanud nagu fanaatiline usk, mille nimel ollakse valmis kõike tegema. No last me küll sellesse usku pöörama veel ei jõudnud hakata, ta alles 4-aastane ka. Hetkel, kui kuulsime väga soodsast pakkumisest, mis võimaldab paljudel eestlastel Ameerikat avastada, oli me otsus tehtud. Naljakas, kuidas üritad küll ratsionaalselt asjale läheneda, aga tegelikult ei saa sellest mitte mingit asja, kui unistus sind tagant tõukab. Juba enne, kui hakkad mõtlema kuluvale rahale, on otsus tehtud! Sest mis see ratsionaalsus muud on, kui enda võimaluste suhtes ausaks jäädes hinnata unistuse realiseerimiseks kuluvat raha!
Nii me siis isutusime mehega reisibüroos ja reisikonsultant toksis imekiiresti arvutisse kuupäevi ja sihtkohti. Ma pole elu sees näinud, et keegi nii kiiresti trükiks, kuigi ma ise pole ka just väga kobakäpp. Aga et ta tõesti trükkis, sellest andis tunnistust see, et peagi oli reis broneeritud, kindlustus tehtud ning jäi üle veel kõige eest tasuda. Stardime 07. märtsil ja marsruut on järgmine: Tallinn-Stockholm-London-New York-Miami-Washington DC-Boston-London-Stockholm-Tallinn. Viimane Tallinn peaks olema 22. märtsil. Maksime reisipiletite ja kindlustuse eest, ise rõõmsalt endale sisestades, et vaata kui odavalt saime.
Muidugi lisanduvad sinna veel tuhanded asjad! Sest meie eelarve on pigem ikkagi keskmine kui kõikelubav. Ööbimisi vaadates unistad, kui uhke võiks olla peatuda Hiltonis, kuid hinda vaadates tundub see meie ratsionaalsuse juures mõttetu raha raiskamine. Küll on hea, et mingi ratsionaalsus ikka säilib, kuigi unistus on pea täitsa sassi ajanud!
Siiski loodame, et eeltöö on tehtud. Oleme broneerinud endale ööbimised New Yorgis ja Washingtonis ja kaheks esimeseks ööks ka Miamis. Oleme uurinud Internetist tripadvisorit ja trip.ee, linnade kodulehti, autorendi hindu ja võimalusi, kuidas saada lennujaamast hotelli ja pärast tagasi… Muide, kes selle Interneti üldse leiutas? Kuidas see alguse sai? On hämmastav, kui palju infot on võimalik sealt leida, kui tead, kust otsida ja millist otsingusõna kasutada. Kogu seda infot kogudes on tunne nagu oleksid Ameerika alal päris asjatundja. Kiiruga lugesin läbi veel raamatu “Minu Ameerika 2” (Epp Petrone sulest) ja meeski oli kahe päevaga selle läbi töötanud, pärast mida oli selline tunne, et oleme kõigeks valmis, aga pikemalt elama jääda sinna vist küll ei tahaks.
Nüüd on asjad sealmaal, et reisini on jäänud veel kaks päeva. Oleme Sveniga kodus ja üritame meeleheitlikult meelde tuletada, milline on kevadine ilm ja mida inimesed siis kannavad. Internetist lugesime, et New Yorgis nimelt on märtsis keskmine temperatuur 6-9 kraadi. Nagu poleks elu sees kevadet näinud, ei suuda äkki meenutada, kas kindad ja mütsi peab kaasa võtma, kas jope peaks olema paksem ilma kampsunita selle all või õhem koos sooja kampsuniga? Siis lööme vahepeal käega ja otsustame, et kõik, mis on puudu, ostame juurde! Hinnad ju nii odavad. Siis ikka otsustan, et päris sellele ka lootma ei saa jääda. Ja nagu sellest veel vähe oleks, lugesin eilsest ajalehest, et New Yorgis on hoopis lumetorm! Nii otsustusvõimetu ei saa küll ükski täiskasvanu olla!
Sven teatab, et tema tahab Ameerikast saada kaks robotit. Ja küsib, kas lennukis on voodi ka, kas seal magada saab ja kas süüa ka antakse. Küll on hea, kui oled õndsas teadmatus sellest, mida 8-tunnine lend tegelikult tähendab. Nädala alguses tabas last 38 kraadine palavik ja öösiti sonimisehood. Õnneks kõik sisendasid, et see on enne reisi täiesti tavaline seisund, mis lapsi tabab. Enne palavikku olime käinud poes ja ostnud suure reisikohvri, kuhu müüja väitel kogu pere riided peaksid ära mahtuma. No ime ka siis, et last ei tabanud reisipalavik.
Kolmekesi omapead Ameerikas (üks neist natuke üle meetri mees)… Mis sellest kõigest küll välja tuleb? Kirjutan.
6. märts
On õhtu enne Ameerika reisi algust. Kell on natuke kümme läbi. Sven, meie õhtuti ülikaua aktiivne olev järeltulija, kukkus jala pealt elutoa diivanile ja jäi kohe magama juba pool üheksa! Nagu hea ema ikka, mõtlen ma õudusega, et talle jäid selga riided, millega päeval mängis, peale tänase hammaste mittepesemise on nädal aega pesemata ka laps ise, sest nädala alguses oli tal ju palavik. Küüned on lõikamata ning käed on vildikatehnikas loominguliselt kaetud erinevate värvidega. Juuksed seisavad täpselt nii nagu nad panna (teate ju küll, mustuse jõul!). Mida teha? Kas ajada laps ülesse? Mees üritab last talla alt kõditada, mis on ilmatu naljaks meile, kuid lapsele sugugi korda ei lähe. Natukese aja pärast üritan mina teda nimepidi kutsuda ja ütlen, et homme ta lennukisse ei saa, sest ta ei läbi puhtusekontrolli! Ei midagi… Nii õndsalt magab ja ei tee teist nägu ka, et telekast tulevad hirmsad uudised Mustika kaubanduskeskuse põlengu järeltöödest või et emme panustab maksimaalselt, et last ülesse saada! Siis ma mõtlen, et nüüd ta kindlasti ei tunne ka, et oleks vaja poti peale tulla, sest magab nii sügavalt, kuid enne seda just jõi tassitäie mahla ära. Seega varsti ta ujub oma voodis! Olen täiesti hämmingus, millest pojaraas nii ära väsis, isegi väljas me ei käinud täna.
Täna pakkisin lõplikult kokku maailma-suure reisikohvri ja käskisin mehel katsuda, kas jõuab kätte ka võtta. Ma igaks juhuks teise tuppa vaatama ei läinud. Hüüdis küll, et ei ole väga hullu, kui maa ei ole väga pikk. Aga ma kardan, et ta hoidis seda kohvrit ainult sekundi. Siis on meil veel väiksem kohver igasugu muude asjadega, mis lisanduvad sinna homse hommiku jooksul. Siis on veel videokaamera-fotoaparaat ühes isikus ning sülearvuti. Ja siis on 4,5-aastane pesemata laps.
Lennuk läheb kell 12.00. Stockholmis peame oma pagasi välja võtma ja uuesti registreerima. Loodame, et saame oma pagasiga kokku taas Ameerikas Kennedy lennujaamas. Mitte nagu üks sõbranna ütles, et pagas olevat Eestis ära antud ja pärast taas ka Eestis kätte saadud. Mis on ju igati hea tulemus, aga vahepeal Ameerikas nad pagasit ei näinudki!
Aeg minna vähemalt ennast puhtaks pesta. :) Kirjutamiseni.
8. märts
Majandussurutis ei ole loomulikult jätnud puutumata ka lennufirmasid. Tallinnast Stockholmi lendas imepisike kõvasti mürisev lennuk, American Airlainsi lennuk oli küll suur ja võimas, kuid paljud kohad olid tühjad, nii et oma viimased säästud kokku kogunud reisijad võisid täiel rinnal nautida näiteks pikali viskamist ja tukastamist üle nelja istekoha. Ülipikka ooteaega ei jäänud meil üheski lennujaamas. Londoni Heatrow lennujaamas sõitsime ühest terminalist teise lennujaama bussiga, mille peale rõõmus Sven teatas, et tema tahaks ka saada lennujaama bussi juhiks ning vahest võiks sõita ka pagasiautoga ja trepiautoga (teate ikka, mis see on…see on trepp, mis lennuki juurde sõidab, et inimesed saaksid peale ja maha minna). Ooteaja igavust leevendas laps värviraamatutesse süvenedes.
Suunal London-NY pakuti lennukis söögiks ravioole. Alguses oli stjuardessidel välja pakkuda kaks varianti: nii kanaga kui seentega ravioolid, aga kui nad jõudsid meie juurde, kes me istusime üsna tagumistes ridades, oli järgi jäänud ainult taimetoitlaste variant. Lõppkokkuvõttes sõi Erki ära kolm portsu ravioolisid, mina sõin kolm portsu salatit ja Sven maitses natuke paljast võid ja sõi ära oma koogitükikese. Lend kestis kokku üle seitsme tunni. Lapse tegi muidugi õnnelikuks väike telekas, mis pikal lennul aitab päris hästi aega veeta. Ta vaatas vaheldumisi Madagaskari teist osa ja Kung Fu Pandat. Kuna ta on mõlemaid varem eesti keeles näinud, ei häirinud teda ka see, et kõik oli inglise keeles. Vahepeal Sven joonistas ja värvis. Kui meil õnnestus teda veenda, et ta ka magaks natuke oli ta raske südamega nõus oma teleka kinni panema.
Lendamisega käib paratamatult kaasas pidev kontroll. Enne, kui saime Ameerika pinnale, pidime ära täitma mingid vormid, mis nagu pärast tolliametniku juures selgus, olid ikkagi valed. Roheliste kaartide asemel pidime meie ära täitma hoopis valged kaardid, sest meil on kehtiv viisa. Sveni kaart jäi aga roheliseks, sest tal on biomeeriline pass. Suured inimesed pidid jätma endast tolliametniku arvutisse käepildid ja näopildi. Järgmine samm oli kohtuda teise tolliametnikuga, kes võttis ära veel ühe vormi, mille pidi täitma ainult perekonnapea. Uuriti, miks me tulime, kauaks jääme, kuhu läheme. Kõik olid väga sõbralikud. Turvaväravate läbimine enne lennukile minemist on muidugi ka tavaline.Londonis pidime lisaks muudele asjadele ka kingad ära võtma. Riided võisid küll selga jääda.
Lennujaamast oma hotelli, mis kannab nime Hotel 91 ja asub Chinatowmni ligiduses, tulime siinse aja järgi hilisõhtul supershuttel´iga. Olime reserveeringu varem neti kaudu ära teinud ja nagu saime koos oma kodinatega lennujaama allkorrusele, leidsimegi ülesse mehe, kes sõidutas kokku kümmekond inimest oma hotellidesse. Meie olime esimesena väikeses bussis kohal ja eelviimastena saime bussist maha. Kell oli pool üks öösel siinse aja järgi. NY on meeletu liiklus ka südaööl. Taksod ja autod tunduvad esialgu liikuvat täiesti kaootiliselt. Normaalsete liiklusmärkide asemel on märk nagu no left turn või one way. Manhattanile sisenedes maksab meie sohver teetolli. Ja seda mitte kuskile automaati, vaid inimese kätte. Hotelli broneerisime samuti neti kaudu mõne pildi põhjal. Ja hinna. Kui saime oma hotellituppa, kus oli kaks ülisuurt ja mõnusat ülivalgete linadega voodit, koorisime ennast paljaks ja jäime kohe magama.
Sven pidas pikale reisile väga hästi vastu. Ei virisenud ta kordagi, ei öelnud, et on väsinud käimisest või ootamisest. Kui ära väsis, siis tukkus. Teatas, et tema tahaks saada lennukijuhiks, aga vahest tahaks sõita ikka trepiautoga ning kohvrite autoga ka. Kas sedasi saab?
Vastu tänast ööd lükati NY (kogu Ameerikas?) kella ühe tunni võrra edasi. Hetkel saab kell kaheksa hommikul, laps alles põõnab, aga akna taga koidab juba uue päeva hommik. Olen käinud reisiväsimust maha pesemas ja päev tundub paljutõotav.
9. märts
Chinatown (Hiinalinn) on väga omapärane linnaosa New Yorgi idaosas. Kui astusime välja oma hotelli uksest, sattusime hiinlaste keskele, kes ruttasid, jutustasid või seisid ja ajasid juttu keset väikesi kõnniteid või hoopis kauplesid kõikvõimelike mõeldavate ja mõeldamatute asjadega tänava ääres, muutes väikesed kõnniteed veel kitsamaks.
Kaubavalik algas õunte ja mandariinidega ja lõppes kastanite ja igasugu mereolenditega, millest jääb õhku omapärane ja mitte just väga meeldiv lõhn. Pidevalt enda ette vahtides, et mitte kellelegi otsa joosta, pidevalt last jälgides, et talle keegi otsa ei astuks, üritasime samal ajal vaadata majasid ja poode ja söögikohti. Kogu omavaheline suhtlus ning sildid olid hiina keeles! Ja siis avastasime, et peab ettevaatlik olema veel ootamatute maa-alla viivate treppidega, kuhu hiinlased ilmselt panevad oma kauba, et see püsiks kauem värske. Kui keegi seal askeldas, ei olnud seda nii raske jälgida, aga juhtus ka seda, et luuk oli keset tänavat lahti ja allakukkumine sealt päris lihtne.
Hommikust ja ka õhtust sõime ühes toredas hiinapärases söögikohas. Peakokk või omanik tundus hoopis olevat kreeklane. Hommikul oli rahvast väga palju. Koht ise nagu filmidest nähtud – hubane, tasast rahvasuminat täis, kohvilõhnaline ja sõbralik. Tellisime kaks omletti ja Svenile pannkooke. Kohvi kuulub hommikusöögi juurde tasuta ja kallati ilma meie küsimata juurde. Pannkooke oli kolm ilmatusuurt ja Sven suutis sellest ära süüa ainult ühe, ülejäänud pakiti kaasa. On väga mõnus sellises söögikohas istuda ja hommikuid või õhtuid nautida! Jootraha jätmine on Ameerikas tavaks ning kui teenindus on olnud meeldiv, siis mitte vähem kui 10 protsenti.
Otsustasime minna Madame Tussauds´ muuseumisse vahakujusid vaatama. Kõige kiirem ja nagu selgus, ka üsna lihtne viis linnas liikuda on metroo. Metroole pääsemiseks peab lunastama pileti. Seisime piletimasina ees ja ei saanud ööd ega mütsi sotti! Aga nagu päris sageli siin juhtub, astus keegi juurde, ja soovitas 7-päevase pileti asemel osta hoopis pilet 20 dollari eest. 7-päevane pilet maksab 25 dollarit ja on mõttetu, sest oleme siin ainult 4 päeva. Nagu hiljem selgus, kulus edasi-tagasi sõidule 5 dollarit, laps tasuta. Metrood sõidavad teatavasti maa all, nii et aknast välja vaadates ei ole näha mitte midagi. Istusime ühel korral ringi ja oh meid õnnelikke, kohe ka õigele suunale ja õigele metroole! Kui nüüd päris aus olla, ei olnud õnnega muidugi midagi pistmist, uurisime enne hoolega kaarte. Ka on metroojaamas kerge liikuda, sest igal pool on üleval suured sildid, kus oled ja kuhupoole millise metrooga liikuda.
Madame Tussauds´ muuseum oli hämmastav! Laps jooksis ühe vahakuju juurest teise juurde nagu olles täitsa segaduses, mida ja mis järjekorras vaadata. Seletasin küll, et hakkame ühest otsast peale ja teeme ringi, sest enamasti seisid kujud ringis, aga laps oli täiesti orienteerumisraskustega. Keda kõiki me ei kohanud – Madonnat, Obamat, Dianat, Tina Turnerit, Supermani jne Küll oli riigimehi, küll näitlejaid, küll sportlasi ja lauljaid. Pilet lubas nautida ka 4D kino. 4D erineb 3D-st ainult natuke, nimelt kui ekraanil on ookean, siis pritsib päris vett ka sulle näkku ja tuul tahab toolist minema viia, kui ekraanil midagi väriseb, väriseb sinu tool ka. Sven vaatas ja ei öelnud ühtegi sõna. Siis puges mulle sülle ja ütles, et ta natuke pelgab. Film ise ei olnud midagi hirmsat, tutvustati mereelukaid.
Pärast muuseumikülastust sõitsime metrooga hotelli juurde tagasi, Sven mängis natuke hiina väikeste järeltulijatega mänguplatsil, ostsime tänavaäärest kaasa värskeid puuvilju ja puhkasime hotellis natuke jalgu. Õhtupoole aga otsustasime minna vaatama 11. septembri terrorirünnakule pühendatud memoriaali, mille kohta kasutatakse väljendit ground zero. Teadsime, et see on endiste kaksiktornide asemel ning peaks endast kujutama mälestustahvleid hukkunute nimedega. Läksime hotelli juurest jala, mis kokkuvõttes osutus päris pikaks maaks. Aga kui kohale jõudsime, oli selle koha peal, mida tahtsime vaadata, hoopis ehitusplats. Nagu eemalolevalt tahvlilt teada saime, ehitatakse sinna World Trade Centeri memoriaal, mis kujutab ennast parki ja klaasist hoonet. 11. september on kindlasti puudutanud väga paljusid ameerika perekondi. Hukkunuid oli tohutult ja maailm ei ole enam päris endine pärast seda, kui kaks lennukit kahte suurimasse WTC torni sisse kihutasid. Ka nii suur ja võimas maa on selliste asjade suhtes täiesti kaitsetu. Ja siis mõtled tagasi, kuidas kõik islami välimusega inimesed võetakse enne Ameerika lennukile saamist täiendavasse kontrolli samal ajal, kui me istume juba rahulikult ootesaalis, et saada lennukile.
Õhtul vaatasime veel telekat, kuid enne, kui kell sai pool kümme, norisesid nii suur kui väike mees magada. Panin teleka kinni, kustutasin tuled ja ühinesid nendega.
10. märts
Ajavahest ja ilmast ei olegi ma veel kirjutanud. New Yorgi ilm on olnud muutlik: eile oli väga soe ja kevadine, käisime ainult kampsunitega. Täna aga sajab hommikust saadik vihma, on külm ja kõle ilm. Erki hakkas täna hommikul aknast välja vaadates kohe Miami järgi igatsema. Telekast vaadates ei saa ka sotti, mis soojust oodata on, sest siin on ju kasutusel hoopis teine mõõtmissüsteem: Fahrenheit. Muide teleka vaatamisega on sellised lood, et õhtuti ikka natuke oleme vaadanud. Veel reisi planeerides lubasime endale, et lapsele peab jääma aega laps olla ja oma arvamust öelda, oma väsimust väljendada ja mitte pidevalt ringi joosta. Ta käib ju kõik käimised jala kaasa! Ja see lubadus on jätnud meile sellist head aega tutvuda Ameerika telekanalitega. Uudised on peaaegu alati jube masendavad: tulistamised, ummikud, tulistamised, tornaado kuskil… Reklaamid hakkavad ja lõppevad nii, et vahest ei saa arugi. Aga täna vaatasime näiteks õhtul saadet “Tantsud tähtedega”. Täitsa vahva!
Ajavahe Eesti ja NY vahel on 7 tundi. Eesti on siis nende tundide võrra ajaliselt eespool. Maailm on ikka väga naljakas. Tõused hommikul üles ja väike Eesti on selleks ajaks juba kaugelt üle pärastlõuna.
Täna käisime CitySights NY´ga mööda linna ringi sõitmas. Teate neid punaseid kahekordseid busse, mis Tallinnas turiste veavad? Vot see on samalaadne tuur, mille käigus saab vaadata uptowni ja downtowni, külastada tasuta muuseume, saada allahindlusi teatud kohtades, sõita praamiga Vabadussamba juurde ja teha laevatiir Hudsoni jõel. Täna käisime vaatamas NY uptowni. Giid rääkis peaaegu arusaamatut inglise keelt, millest peale mõne üksiku fakti olid arusaadavad vaid väljendid vasakul ja paremal ja Central Park ja Harlem. Viimane on teatavasti kuulus mustanahaliste linnaosa, kus mitte keegi bussisolijatest ei soovinud maha minna, kuigi selle tuuri käigus on see teatud peatustes võimalik. Kui pelgad, et ei räägi eriti head inglise keelt, ei tasu tegelikult üldse muretseda. Keegi, kes üritab müüa näiteks pileteid linnatuurile, räägib seda veel halvemini! Ja kindlasti on ta siin elanud kauem, kui oskame arvatagi.
Tänane tuur lõppes Broadwayl. Midagi sellist ei ole meie silmad enne näinud. Kui palju inimesi, kui palju megasuuri reklaame, kui palju poode, autosid, kollaseid taksosi… Jalutasime suud ammuli peas mööda vihmast rahvarohket tänavat. Astusime sisse M&M´s poodi, kus nägime tasse, rätikuid, t-särke ja veel tuhandet pisiasja M&M´s piltidega. Loomulikult sai sealt osta kaasa ka komme ja neid sai võtta nagu lahtisi komme, lastes need kotti kukkuda suurest torust. Need seisid üksteise kõrval nagu oreliviled, sisaldades endas suuremaid ja väiksemaid komme, musti ja siniseid ja punaseid komme ja kõik muidugi ikka M&M´sid. Pärast seda jalutasime edasi ja sattusime Planet Hollywoodi ette. See on ilmselt üks päris populaarne söögikoht, mille rajajad on olnud Arnold Schwarzenegger, Silvester Stallone ja võib-olla veel keegi. Sisenedes tervitas meid Terminaatori kuju ja Rocky poksimas, trepist ülesse minnes võis näha asju nende näitlejate filmidest, õhus rippus näiteks mootorratas ja restoranis üks auto, lennukeid, tulnukate laevu. Mis on alati väga meeldiv olnud, on teenindus söögikohtades. Polegi oluline, kas seda tehakse selleks, et saada rohkem jootraha või oled sa tõesti nende jaoks meeldiv klient, ka Planet Hollywoodi restorani minnes tunned nagu ta oleks sind oodanud ja tundnud juba kaua. Tellisime huvitavaid isutekitajad, mis täitsid meie kõhud väga hästi. Hinnad muidugi ei olnud väga odavad, aga saime kasutada ka oma allahindluse kupongi. Kokku kulutasime üle 40 dollari ja arutasime veel mõnda aega selle üle, kas see mitte liiga palju ei olnud. Mina kokkuhoidliku inimesena arvasin, et ikka natuke palju, mees jälle käis lagedale alati hästi mõjuva argumendi (eriti veenev, kui külastad Ameerikat, mis asub valgusaastate kaugusel oma kodust), et millal sa veel kunagi sellisesse söögikohta tuled! Ilmselt mitte kunagi enam, eks ole. Muidugi siis on totter pidada edasi pikemat diskussiooni, kas see mitte ikka liiga suur summa ei olnud.
Eelarvega on üldse see probleem, et see kulub jube kiiresti. Näed midagi väga lahedat ja pead selle saama. Tahad midagi head süüa ja mõtled, et ei saa seda Eestist elu sees (ja ma ei mõtle siin muidugi mitte McDonaldsis pakutavat). Lubad endale asju vabandusega, et see on esimene ja viimane kord siin maal olla.
Kirjutamiseni!
13. märts
Üleeile 10. märtsil kulus kogu meie päev ära meie kõikide jalgu vaevates. Ja pange tähele, tõesti kõigi, sealjuures ka lapse omi. Käisime nimelt oma käega katsumas Vabadusesammast ning Empire State Building´u 86. korrusel NY linnale pilku heitmas.
Statue of Liberty asub saarel, mille juurde viib praam, mis sõidab umbes veerand tundi. Kujutage ette, et selleks, et jõuda hotellist metrooga teatud peatusesse linnas, et sealt minna kahekordsele bussile, mis viib downtown tuurile, et minna lõpp-peatuses maha, vahetada ära voucherid piletite vastu ning astuda lõpuks ometi praamile, kulus umbes kaks tundi. Õnneks mõni sellest teelõigust möödus küll istudes. Ilm oli küll jahe (olime kinnastes ja mütsides), aga ilus. Vabadusesambale saab teha tiiru ümber ning minna ka sinna sisse. Meie seda vajadust nii väga ei näinud ja sees ei käinud. Vabadusesammas sümboliseerib Ameerikat, vabadust, rahvuste segunemisi ja mida kõike veel. Ostsime kingituste poest kaasa väikese samba, millelt kodus tolmu saab võtma hakata.
Nüüd kujutage ette, et pärast pea tunnist jalutamist, et rohelist sammast uudistada, ootasime pool tundi praami, mis viiks meid tagasi maale. Astusime läbi Starbucksist, mis on popp kohvitamise koht ja ostsime kaasa kuuma kakaod ja kohvi. Istusime taas kahekordsesse bussi, et siis suvalises peatuses maha karata, kuna nägime mitme tänava kauguselt üle teiste majade kõikumas Empire State Buildingut, milles asub kuulus vaateplatvorm. Loomulikult osutus mõni tänav nimetatud maja ja bussipeatuse vahel hoopis umbes tunniajaseks jalutuskäiguks, mille lõpus ma esimest korda kandsin last kukil, sest ta tõesti väsis ära. Pärast seda läbisime vajalikud protseduurid, et pääseda platvormile, sõitsime kahe liftiga ja olimegi jubeda tuule käes NY linnale alla vaatamas. Majad olid nagu erinevad kastikesed ja autod imepisikesed. Lasime teha endast ka pildi, mille taha pandi NY vaade ja mis osutus samuti jube kalliks väljaminekuks. Ameerikas on üldse sellepärast keeruline, et summadele, mida sa silmaga näed, lisandub tavaliselt veel mingi müstiline summa, mis on kas osariigi maks (Floridas näiteks 7 %) või jootraha, mis on juba tšeki peal kirjas või mõlemad.
No vot, et üleeilse päevaga veel edasi minna, kujutage siis ette, et pärast vaate imetlemist olime jube näljased ja maandusime seal samas majas asuvas restoranis, mis loomulikult ei olnud väga rahakotisõbralik, aga millest me selleks ajaks üldse ei hoolinud. Kell kuus õhtul tõusime lauast ja asusime tagasiteele hotelli. Läksime sinna metrooga. Hotelli jõudes olime jube väsinud, aga rahul. Sven nuttis õhtul väsimusest, silitasin ta pead ja lubasin, et homme tuleb rahulikum päev. Milline vale see oli, sest ees seisis lennureis Miamisse!
Eile 11. märtsil hiljemalt kell 11.00 pidime välja registreerima oma hotellist. Jalutasime veel linnas ringi ja istusime tükk aega meile nii armsaks saanud söögikohas. Buss võttis meid hotelli juurest peale peaaegu tund aega hiljem, kui planeeritud, ja viis lennujaama. Kui oled juba päris mitut lennujaama näinud ja teinud kõik toimingud, mis vajalikud, et lennukile pääseda, läbinud kontrolli ilma kingadeta, aga õnneks riietes, siis tekib nagu mingi vilumus juba. Lennujaamades on levinud ise check-in´i tegemine. Selleks on vastavad automaadid, mille kaudu saad siis oma piletid kätte. Oma kohvrid saad ära anda selleks ette nähtud kohas. Mugav! Või noh, nii mugav kui see olla saab.
Lend NY Miamisse kestis vist natuke alla 3 tunni. NY on nimelt tund aega Miamist ees, seega Eestiga on siin siis ajavahe 6 tundi. Kui saime lõpuks maale ja kohvrid kätte, sõitsime rendiauto firma bussiga nende büroosse. Natuke ootamist (see käib reisimise juurde ju!) ja minivan oli vormistatud. Lumivalge ja lapse turvaistmega. Säästan teid sellest, kuidas proovisime lapsele ühte istet, mis oli liiga väike, käisime uut toomas ja taas proovimine, kuidas mees üritas kiiresti ära jagada, mis nupp mida teeb, kuidas tegime arvuti lahi ja mees sättis ülesse GPS´i, et too meid siis hotelli juhataks ja kuidas kogu selle juures oli pidevalt jube palav!! Kell oli siis üle 11 õhtul, kui asusime hotelli poole teele. Navigeerimine ei olnud üldse nii kerge, kui olime arvanud ja esimesel korral me kohe otseteed pidi kohale ei saanud. Laps jäi vahepeal autos magama. Aga siiski hotelli me leidsime, väljast jättis see päris imposantse mulje. Sven nuttis, kui üritasin teda veenda omal jalal hotelli minema, ta oli väga väsinud ja võtsin ta sülle. Hotell ise on seestpoolt keskpärasem, siiski kahe suure voodiga toas ning basseiniga sisehoovis.
Tänane päev möödus meil puhates. Continental breakfast ehk rahvusvaheline hommikusöök tähendab eesti keeles olematut hommikusööki. Valida oli kahe saiakese vahel, kohvi, piima ja mahla ning hommikusöögihelbeid. Kõik! Ei sinki, ei leiba, ei juustu. Rääkimata munast, peekonist jms Või tomatist, kurgist. Päeval, pärast seda kui olime Sveniga basseini ääres peesitanud ja mõlemad erinevad kohad päikesest punaseks saanud, nagiveerisime ennast läbi raskuste Wall-Mart supermarketisse ja pärast seda söögikohta. Supermarketist šoppasime jalanõusid ja riideasju, aga ka süüa nagu näiteks jogurtit, milles laps puudust tundis. Ja siis üritasime hotelli tagasi saada ja meil kulus 5 minuti asemel taas 20 minutit, sest sattusime sildadele ja teedele, kuhu ei pidanud. Pealegi loobusime kahest dollarist, sest kaks teed olid maksustatud! Oh, kui hea ja lihtne on Eestis ringi liikuda! Ja ei mingit teedemaksu!
Homme lahkume siit hotellist ja sõidame vastu Sikile, kes meie Miami reisiga ühineb. Siki hülgas kodumaa juba kauges minevikus aastaid tagasi (mul on arvestus täitsa sassi läinud) ja elab sellest ajast saadik Ameerikas. Kahjuks ei ole siin hotellis toas Internetti, aga õnneks on see olemas all fuajees. Kell on peagi üheksa õhtul Miami aja järgi ja kodus on juba neli varahommikul. Lähen oma meeste juurde, nad väsisid siin minu juures ootamisest ja läksid ülesse. Võib-olla magavad juba. Ilusaid unenägusid!
15. märts
Oleme natuke tegelenud Ameerika poodidega tutvumisega. Tavaline on suhtumine, et mis pole allahindlusega, seda asja ei ole mõtet osta. Sest alati on palju asju kuskil allahindlusega, mille seast leiad endale kindlasti midagi sobivat. Paari päevaga oleme käinud Wal Martis, Searsis, TJ Maxx´is, JP Penny´s ja veel mõnes kohas. Kui viitsid natuke ringi jalutada, vaadata ja otsida, proovida selga ja uuesti otsida, siis on päris kindel, et midagi vahvat ja sobivat saad. Mõnes kohas võib proovikabiini viia peaaegu et piiramatul hulgal asju. Enne, kui aga kabiini pääsed, loeb töötaja asjad üle ja annab sulle kaasa sellele vastava numbri. Pärast võtad need asjad kaasa, mida tahad, ja mida ei taha, need jätad koos numbriga töötaja kätte. Mõnes kohas jällegi sellist süsteemi ei ole. Võid koha minna riideid proovima ja kabiini seinal on vaid hoiatav silt: “Poevargaid karistatakse karmilt!”. Kiri on nii inglise kui ka hispaania keeles.
Eile õhtul otsisime meeleheitlikult sobiva hinna ja kvaliteediga ööbimiskohta. Vaid neljaks ööks Miamis olimegi jätnud hotelli broneerimata, et küll saame tee äärest vaadates ka. Aga reede õhtul on kõik kohad peaaegu pilgeni täis ja teised liiga kallid, kui eelarve on piiratud suuruses ja kahanenud. Käisime vaatamas ühte jubedat motelli (40 dollarit öö), kus absoluutselt kõik karjus mustuse järgi. Kööginurgas olid kapiuksed eest peaaegu ära kukkunud, õhk lehkas nagu ei oleks tuba aastaid tuulutatud, voodisse pikali heita ei oleks tahtnud. Hämmastav, et sellise koha pidajal ei ole isegi mitte nii palju tahtmist, et elementaarset puhtust tagada. Ja tal ei ole põrmugi piinlik sellist tuba meile, kes me olime väikese lapsega, näidata. Seega ööbisime eile ühes suvalises hotellis kuskil tee ääres, mis maksis ka jube palju ja ei olnud oma hinda väärt. Voodid olid ebamugavad ja väikesed, dušši väga võtta ei olnud soovi, ilma jalatsiteta ringi käimine ei olnud mõeldav. Pärast seda ööd ja pikka otsimist Internetist leidisime aga paljulubava motelli Homesteadis, kuhu nagunii tahtsime sõita, et minna vaatama loomi siinasuvasse rahvusparki. Motell osutus tõesti igati korralikuks, suur ruum koos kööginurgaga, puhas, askeetlik, aga kõik olemas, mis vaja. Seal hulgas suur külmkapp ja Internetiühendus. Olemegi siin kolm oma viimast ööd Miamis. Siki suurele kauplemisele vaatamata allahindlust ei õnnestunud kahjuks saada.
Ameerikas toidupoes käies on veel üks imelik seik. Poed on tavalised hiiglasuured, täis kõikvõimalikku kaupa. Kassas tasuma asudes laotakse kõik asjad kassapidaja või tema abilise poolt väikestesse kottidesse. Eraldi kotti saavad näiteks suur mahlapurk ja külmutatud nuggitsid, omaette kotis on lapsele ostetud väike mänguasi ja teises kotis paar lapsele ostetud pluusi, pikk sai on eraldi kotis ja jogurtid eraldi. Ma ei kujuta ette, kui inimene ostab näiteks mitme päeva varu süüa, siis on tal neid kilekotte näiteks kakskümmend! Ja neid peab siis kõiki oma koju tassima kuidagi. Väga imelik!
17. märts
Kell on Miamis küll juba hirmus palju, aga paar sõna pean ometi kirja panema. Eile käisime alligaatorite farmis, mis asub Miami Evergalde rahvuspargis. Kui asju üldse kaaluda ja võrrelda annab, siis kõige vahvam ilmselt oli hõljukiga (airboat) sõit. Alguses oli see aeglane ning me nägime enda ümber vees väikesi alligaatoreid, aga hiljem läks sõit kiiremaks ning tehti ka paar järsemat tiiru, et inimesed natuke ikka märjaks ka saaksid. Müra on kõrvulukustav ja kõrvade säästmiseks antakse kõrvaklapid. Svenile meeldis see sõit väga. Tuul tuhisemas ja vesi lendamas. Nagu kõik head asjad, oli see ainult hirmus lühike!
Farmis sai vaadata veel alligaatorite toitmist, madude etendust ja muidugi niisama ringi käia, jälgida erinevaid linde ja alligaatoreid, vaadata erinevaid madusid. Madude etendus oli vahva. Tore, et mind ei kutsutud ette ega pandud suurt madu ümber kaela. Tüdruk, kes selle ebaõnne ohvriks langes, oli hirmust kange ja sõnatu, nii et madude mees küsis, kas ta üldse inglise keelt räägib. Kujutan ette, et pärast seda mitte ta hirm ei kadunud, vaid madude foobia võttis suuremad mõõtmed (öised unenäod näiteks!).
Tänane päev möödus meil Key Westis. Sõitsime sinna peaaegu kolm tundi. Key West on kõige viimane saar 5 saarest (Key Largo, Islamorada, Marathon, Big Pine Key) ja neid saari ühendab see, et nad asuvad keset ookeani ning neid ühendab üksteisega ookeani ehitatud sild. Sõit mööda silda on nagu teekond paradiisi. Nii sinine vesi, et see on peaaegu roheline, ümbritseb sind kahelt poolt, kauguses palju suuremaid ja väiksemaid purjekaid, siin-seal saarekestel heledad majad, päike särab, mitte ühtegi pilve. Key West ise osutus väikeseks linnakeseks, kus inimesi väga palju liikumas, palju armsaid poekesi, kallid hinnad söögikohtades ning igal pool tasuline parkimine. Käisime piraatide muuseumis, mis jättis lapsele uskumatu mulje. Ja siis jalutasime linna peal ja tegime mõned sisseostud. Päeval oli ilm tulikuum ja see väsitas meid kõiki. Uurisime, kus asub rand, kus saaks päevitada ning vette minna ja juhised saanud, sõitsime autoga sinna. Ookean oli imeline ja üldse mitte eriti külm. Käisime vees mitu korda, isegi Sven sai issiga korra vette. Enamus ajast ta küll mängis keset liiva. Õnneks keegi päikesepõletusi ei saanud ning enne veel, kui jõudsime koju, otsustasime kuskil keha kinnitada. Tee äärest avastasime toreda koha, kus pakuti mereandide buffeed. Hind ühele peaaegu 30 dollarit, aga laps sai tasuta sisse. See oli igati ilus lõpetus ühele väga ilusale päevale.
Homme viime Siki jaama ja ise peame auto tagasi andma kell neli. Pärast seda suundume lennujaama, et lennata Washingtoni. Õhtuks oleme kohal ja ilmselt sõidame seekord hotelli taksoga. Olime sunnitud juurde ostma ühe väiksema kohvri, et kõiki asju, mis Miamis juurde tekkisid, ära mahutada. Hüvasti, Miami!
18. märts
Olete vahest mõnele päevale või eluperioodile tagasi mõeldes jõudnud arusaamisele, et see oli juba ette määratud ebaõnnestuma? Et hakkas mingist hetkest peale kehvasti ja lõppes veel kehvemini? Kahjuks juhtus sama asi meie Washingtoni reisiga. Tagasi vaadates eilsele algas kõik sellest, et kuigi jõudsime autorendis auto enne tagastusaega üle anda ja saime sealt bussiga lennujaama, saime ludinal hakkame iseteenindusega, et end Washingtoni lennule registreerida, pidime tund aega enne lennukile saamist minema esialgse värava juurest teise juurde, mis loomulikult asus teises lennujaama otsas. Lennujaamad on ju hiigelsuured, nii et vahemaid ühest kohast teise mõõdetakse minutitega, mis kulub kuhugile jõudmiseks. Näiteks ütleb teenindaja, et hakake aga kohe värava juurde minema, sinna jõudmiseks kulub 15 minutit jalutuskäiku. Mõnes kohas on jalavaeva vähendamiseks tehtud elevaatorid, mis mitte ei vii järgmisele korrusele, vaid viivad edasi mööda tasapinda. Astud peale ja sõidad edasi, ei pea ise käima.
Lennukile minemist ootasime teadmisega, et olime istuma paigutatud kõik eraldi! Esimest korda meie lendude jooksul ei saanud me koos istuda. Ja ka laps oli meist eraldi pandud! Selle saime pool tundi enne lennukile pääsemist küll niivõrd korda, et saime Sveniga kokku istuda ja Erki jäi eraldi meist ettepoole istuma. Lend kestis vaid paar tundi, süüa ei antud, ainult juua. Sven magas kogu tee.
Kõik kohvrid olid ka sihtkoha jõudnud, aga ühel oli lahti murtud väike lukk ja ilmselt ka kotti vaadatud. Asjad olid teistel kohtadel. Mees ei tahtnud aja niisama jätta ning läks õigust nõudma. Naisterahvas vaatas korra kohvrisse ja kohvrit ennast ja kuna me ei leidnud sealt mingit kirjakest, miks pagasit peeti vajalikuks läbi otsida, on meil mingi võimalus saada kahjutasu, kui vastava dokumentatsiooni ära täidame.
Lennujaamas lasime ennast ära rääkida viksil taksojuhil, kes pakkus, et viib meid hotelli. Mida ta aga ei leidnud, oli meie hotell! Washington DC´s seda ei olnud ja vist oli hoopis tükk maad linnast eemal… Nii me siis tiirutasime, ise paaniliselt mõeldes, mida teha, kuhu minna. Kui oled lennanud täiesti võõrasse linna, on juba õhtu kell 11, sul on kaasas suur pagas ja väike poiss, oled peaaegu kõigega nõus, et leida öömaja. Taksojuht pakkus välja hotelle linnale lähemal, helistas nendesse ja küsis, palju öö maksab. Sedasi siis jõudsimegi väsinuna ja vihasena ei-tea-kelle-peale hotelli, mis kannab nime Comfort Inn ja kus öö maksab 119 dollarit. Liitsime ja lahutasime oma rahalised võimalused ära ning otsustasime kolmeks ööks siia jääda. Tuba on igati ontlik, kahe voodiga, mitme tooliga, külmkapi, mikrolalinahju, teleka ja internetiga. Rääkimata kohvimasinast toas ja muidugi pesemisvõimalusest. Vajusime voodisse alles kell kaks öösel, olles pettunud endas ja selles, et olime usaldanud broneerimissüsteemi, mis väitis, et meie valitud hotell asub Washingtonis. Õhtul veel ajasime asju, et saada tagasi raha eelnevalt makstud hotelli eest. Kahe öö tasu makstakse tagasi kuu aja jooksul, ühe öö raha ei tagastata.
Meie praegune hotell asub Viennas, Virginias, mis on Washingtonist viis miili läänes. Asume Tysons Corneris, mis tundub olevat piirkond, kus asuvad suured büroohooned ja automüügikohad.
Täna magasime kaua ja ei jõudnud alla sööma. Hommikusöök on siin hinna sees. Käisime natuke välja jalutamas, aga avastasime, et oleme päris suure kiirtee ääres ning siin puuduvad kõnniteed sootuks. Siiski leidsime jalutades ühe toreda hiina söögikoha, kus Sven sõi munasuppi koos mingite “krõbinatega”, mida sai suppi sisse kasta ja mis lapsele väga meeldisid. Meie sõime liha ja riisi ja kõik oli väga maitsev ja väga taskukohane. Käisime ka odavaid riideid pakkuvas poes ja jalutasime hotelli poole tagasi. Ilm on väga ilus ja kevadine, sooja nii üheksa kraadi ümber.
Homme plaanime minna hotelli shuttel´iga (ehk hotelli poolt tasuta pakutava transpordiga) mitte väga kaugel asuvasse Washingtoni piirkonna suurimasse kaubandusekeskusesse, milles pidi olema ca 300 poodi, lisaks söögikohad jms.- Tysons Corner Center. Erilisi vaatamisväärsusi siinkandis ei ole ja kaugemale minna ei ole enam väga rahalisi võimalusi ega ka tahtmist.
Selline oli siis päev, mis hakkas halvaendeliselt ja lõppes ja suhteliselt kehvasti. Kogu selle asja juures pean aga veelkord rõhutama, kui hea reisija on Sven kogu selle aja jooksul olnud. Läbida hiigelvahemaid ühest lennujaama otsast teise, oodata siin ja seal, poodelda koos meiega odavaid riideid, kannatada pissihäda, kuni leiame tualeti – kõik on Sven vastu pidanud ja suhteliselt heatujuliselt enamus ajast. Eks tal on mõnes kohas omakasud ka sees. Intuitiivselt tabab ta ära, kus on poes mänguasjade lett või kommivahe ja muidugi oleme mõned uued toreda asjad talle ka ostnud. Eestis ei näe selliseid mitte kuskil ja lisaks on hinnad ülisoodsad.
Pärast homset, ülehomme 20.märtsil asume koduteele. Lendame taas mitme lennukiga ja Rootsist tuleme kodumaale laevaga. Jõuame sadamasse 22. märtsi hommikul kell kümme. Kas keegi vastu tuleb ja meid koju sõidutab?
20. märts
Praegune Ameerika president Barack Obama on teatavasti esimene afro-ameerika rahvusest president USA ajaloos. Oma ametisse asudes on ta juba 44. president, kelle valitsemise all tohutu hulk erinevatest rahvustest inimesi ehk ameeriklasi on elanud ja toimetanud. President kolib koos oma perega Valgesse majja oma valitsemisaja esimesel päeval ning kolib sealt välja viimasel. Obama abikaasa on jätnud esimese jälje esileedina – nimelt lasi ta Valge maja sisehoovi, mida võõrad silmad ei ulatu kaema, ehitada mänguväljaku oma lastele ja nende sõpradele, kes külas käivad. Varem sellist üsna enesestmõistetavat mänguväljakut tähtsa maja juures ei olnud.
Tänase pilves ja vihmase ilmaga käisime meie kolmekesi Valget maja väljastpoolt uurimas. Grupid saavad presidendi elupaika ka külastada, aga seda vaid hommikupoole kuni kella kümneni. Valge maja esisel suurel platsil, kus autod ei sõida, seisid kolm-neli politseiautot ja maja ümbritseva raudaia ees protesteerisid kümmekond inimest Quantanamo ebainimlike tingimuste kohta. Quantanamo on vangla, kus kahjuks enamikke iraaklasi hoitakse kinni ilma et neile oldaks esitatud mingit süüdistust. On ju meediaski räägitud, kuidas ameerika vangivalvurid neid seal kohtlevad ja mis nendega seal toimub. Protestijatel olid ümber oranžid hõlstid ja peas timukamütsid, nii et välja nad vist ei näinudki. Valge maja ümbrus aia sees oli vaikne, kohe peasissekäigu ees vahva purskkaev.
Valge maja kõrval asub suur, tervet tänavat enda alla võttev, administreeriv hoone. Jalutasime veel ka kuldsena tunduva ausamba juurde, mis on püstitatud Teises Maailmasõjas hukkunutele. Kõikide nimed on graveeritud plaatidele. Valge maja ees asub tore park, kus on erinevaid kujusid ja palju Washingtoni varblasi.
Siis puhkasime jalga Starbucksis ja jõime kohvi ja kuuma šokolaadi. Valge maja juurde ja tagasi saime metrooga, mis on üllatavalt üsna erinev NY omast. Metroo sõitis paar peatust täitsa maa peal nagu tavaline rong ja siis maa all. Jaamad olid väga korralikud ja kaarjate lagedega. Raudtee kõrval olevad kollased või punased tuled vilkusid, kui metroorong saabus ja hakkas liikuma. Orienteeruda ei olnud taas sugugi raske, kui on kaart, kust vaadata, mis teed pidi milline metroo liigub ja mis peatusi see teeb. Liinid on eristatud erinevate värvidega. Meie liikusime näiteks liiniga, mis oli oranž. Loomulikult on vaja metroosse saamiseks piletid, mille ostsime üsna edukalt automaadist kokku 12 dollari eest, laps saab tasuta sõita.
Käisime uudistamas ka Washingtoni piirkonna suurimat ostukeskust. Sisseoste väga ei teinud, sest kauplused olid enamikus firmamärke kandvad nagu näiteks Viru keskuses. Siiski võis pea igas poes näha allahindluse silte. Ka oli seal Ameerikas väga populaarne poekett Macey´s. NY näitaks hõlmab see pood terve tänavavahe! Sveniga koos käisime Disney poes, kus kõik asjad olid Disney tegelastega. Laps oli taas täiesti disorienteeritud riiulite vahel, kus olid mänguasjad, riided, saunalinad jms. Sven sai endale filmist Wall-E ühe roboti.
Sööma sattusime sellel korral Mehhiko grilli, mis (nagu hiljem aru saime) tähendas üsna vürtsikat toitu. Kogu sisu mähiti wrappi ja sisaldas riisi, liha ja mida iganes veel tahtsid valida. Ise asjast mitte midagi teadmata, lasime lisaks panna ube ja kastmeid ja salateid. Sven sõi küll vapralt natukene jõi õunamahla peale, aga õhtul käis Erki talle kõrvalasuvast söögikohast ikkagi õhtueinet toomas, sest kõhtu ta päris täis ei saanud. Nii vürtsist asja polnud ta vist varem saanud.
Homme asume koduteele. Lennuk siit läheb poole nelja ajal õhtupoolikul. Marsruut siis Washington-Boston-London-Stockholm ja laevareis Tallinna. Rootsis peame veel vaatama, kuidas saada lennujaamast sadamasse, arvatavasti kasutame metrood ja võibolla ka taksot, aga võibolla ka mitte. Sõltub takso hinnast ja kui kiire meil on.
Kohtume Eestis!
22. märts
Ameerika on hämmastav maa. Ükskõik, mida sa ostad, mida valid söögikohas menüüst, küsid telefoni teel hotellist ühe öö hinda, alati pead arvestama, et sellele lisandub mingis summas maks, mida sildil kunagi kirjas ei ole. Aru ma ei saa, miks oleks nii keeruline lõplik summa välja kirjutada! Supermarketites on kõik olemas, mis normaalseks eluks vaja – alates lihast ja kanast kuni puuviljadeni ja piimatoodeteni. Mänguasjad on igas poes erinevad, mitte nagu Eestis, et nii Rimis kui Prismas võid näha ühtesid ja samu autosid aastast aastasse!
Alati, kui sööd väljas, sõidad taksoga, tarbid mingeid muid teenuseid, pead arvestama jootrahaga. Ilma selleta oleks ebaviisakas. Söögikohas saab vaid harvadel juhtudel valida midagi muud peale friikartulite lisaks põhiroale. Vahest õnnestub saada riisi, hiina söögikohas õnneks küll alati nuudleid. Iialgi ei kohta aga tomatit või kurki või salatit, mis oleks nendest tehtud! Ometi me veendusime, et poes on sellised asjad täitsa müügil ja näiteks Caesari salatit on ka söögikohtadest võimalik osta. Aga prae juurde saad heal juhul vaid aurutatud köögivilju. Ja friikartuleid. Kõige odavam on süüa kiirsöögikohtades, mis pakuvad hamburgereid. Kohustuslik on nende poolt kuskil kuidagi teada anda, kui palju kaloreid iga eine annab! Näiteks Burger Kingis andis kõige suurem friikartulitega ja suure cocaga eine ca 1500 kalorit! Aga see info oli kirjas kandiku peal oleval paberist aluslehe teisel poolel. Mõelge, kui töötada väheliikumist nõudval tööl, siis saab naisterahvas juba päevase kalorikoguse ühest einest kätte. Suur eine ja suur coca on kaks korda suurem kui Eestis. Söögiportsud on üldse suured, isegi mu mehele, kellel alalõpmata kõht tühi! Ikka kippus midagi järgi jääma, mille kas niisama või küsimise peale saad kaasa võtta.
Kohviostmise koht on muidugi Starbucks, millesse meiegi armusime. Raha kulub seal aga paraku päris palju.
Ühekordsed nõud on väga popid paljudes söögikohtades. Kui oled lõpetanud, jätad teenindajale jootraha, korjad oma nõud kokku ja viskad minema. Lihtne.
Ameerikas räägivad sajad erinevad rahvused tuhandeid erinevaid inglise keele murrakuid. Hiina linnaosas on sildid ainult hiina keeles ja hispaanlase linnaosas ainult hispaania keeles! Viimases söömas käies ei saanud teenindaja aru meie inglise keelest ja meie ei saanud aru tema keelest. Pizza maitses siiski imehästi ja oli kolmele paras nagu me olime soovinud.
Teed on Ameerikas alati autodega täidetud! Kütuse hind on Eestiga võrreldes odav ja kütust saad gallonites. Sildu on vahest sadu, millest on sadu erinevaid peale- ja mahasõite. Kui ühe või teise maha magad, ei pruugi uut võimalust nii pea tulla. Ridu on ühes suunas viis või kuus või veel rohkem. Autod on ikkagi rohkem suuremat sorti. Äkki võid ennast avastada maksustatud teele saabumisel, mille hind sõltub sellest, kui kaua oled sellel teel sõitnud (aga seda sa kunagi ei tea, sest sa ei tea, kust see tee hakkas!). Hind on kas dollar või ainult 25 senti või dollar ja 25 senti või veel midagi muud. Teed on korras ja ummikud tavalised. Liiklusmärgid on vahest vaid mõnest sõnast koosnevad (näiteks ühesuunaline tee, võib pöörata punase tulega paremale, ära ummista ristmikku vms). NY-s on kõik närvilised signaalitajad, Miamis, kus ilm ilus ja päikseline ning inimesed õnnelikumad, keegi signaali ei anna.
Inimesed on tavaliselt sõbralikud ja küsivad, kust oled pärit. Kuuldes, et Eestist, küsivad, kus see asub. Kuuldes, kuidas meie riiki võiks maakaardilt leida, küsivad, kas me räägime vene keeles! Ainult üks taksojuht, kes Washingtonis viis meid hotellist lennujaama, teadis, et Eesti oli enne osa Nõukogude Liidust ja et mida tähendab sotsialism ja mida demokraatia. Ja küsis, kas meil on hea meel, et oleme nüüd iseseisvad ja mis meil sellist suurt võiks olla, millega maailmas silma paista. Midagi tarka ei osanudki kohe välja pakkuda. Oh seda häbi! Mehel tuli viimasel hetkel Skype meelde, aga sellest ei olnud taksojuht palju kuulnud.
Ameeriklased puhkavad väga vähe – nädal või paar aasta jooksul. Enamus ajast nad töötavad või on hoopis koduperenaised. Kõik telemängud tulevad päevasel ajal ja uudised enamasti juba kell viis õhtul. Reklaame on jube sageli ja tihti sedasi, et filmi lõppedes hakatakse näitama lõputiitreid, siis tuleb reklaam, siis näidatakse tiitreid edasi ja siis tuleb jälle reklaam. Ja siis tuleb uue filmi sissejuhatav lõik (algus koos muusikaga näiteks) ja jälle reklaam. Reklaamides on ameeriklased sageli väga karjuvad – meesterahvas röögib täiest kõrist “Osta seda puhastusvahendit!”
Eestit võiks ka katta metroorongide võrgustik. Hüppad peale ja 30 minutiga oled näiteks Türil või juba Põltsamaal. Kui mujale ehitama ei mahuks, võiks ka maa alla ehitada. Tõeliselt hea viis jõuda ühest punktist teise kiiresti ja mitte väga kallilt.
Lennujaamad on väga erinevad ja ooteajad jube tüütud. Hinnad on kallid, ükskõik mis rahas. Mängutuba nägime ainult Tallinna lennujaamas. Õnneks olid kõik lennud õigeaegsed ja vaid tagasi tulles elasime pikal lennul üle vastiku pikaajalise turbulentsi, mis pani mind juba oma elule tagasi mõtlema. Lennujaamades nähtud eestlased aga jätsid ebameeldiva mulje. Kui lähete välismaale, peaks ikka baasviisakus säilima. Kui torkad lärmakuse, ülbusega liigselt silma, siis minu meelest on see ebaviisakas ja jätab halva mulje. Kõvast eesti keeles seletades, arvates, et keegi nagunii aru ei saa… Häbitunnet tekitav.
Tagasi olles on ajavahet natuke raskem taluda kui Ameerikasse minnes. Täna olime päeval üleval ja nüüd võib rahulikult ära magama kobida. Laps tassis oma toast kõik mänguasjad suurde tuppa kokku ja mängis terve päeva. Veel pool üksteistki teatas, et ei ole väsinud. Kui aga pea padjale sai, magas viie minutiga.
Unistusest sai reaalsus. Sest unistus, milles loobud, ei saa kunagi võimalust.
Kirjutatud jooksvalt iga päeva õhtul märts 2009 Ameerikas ja Eestis.
